Hommik algab üllatusega - rõdul siblib ringi skorpion, selline üsna väike, ~4cm pikk vaid. Järve kohal on udu, ilm tundub sombune ja jahedapoolne, 16c ringis. Kolmas päev! ja ühtlasi uus kuu, täna on esimene oktoober. Hommikusöök on väga hea - laias valikus hommikuhelbeid, sinki-juustu, saiakesi. Kohvi serveeritakse käpaga masinast eraldi. Pakutakse majakooki (keeks?), samuti on olemas kuum peekon/muna. Mahladest on valikus tavaline ja punane apelsin. Hotell ise o selline, hmm.. päevi näinud, kulunud? Ja õhukeste seintega, helid kostusid ruumi terve õhtu.
Gardast välja sõites leiame viida oliiviõlimuuseumile - seda me ka külastame, juurdepääs on selgelt märgitud ja mugav. Sissepääs prii, kuid nagu ikka, on väljudes võimalik tooteid osta. Päris vahva valik on, oliiviõlist kosmeetikani, samuti on oliivipuust lõikelaudu ja muud kööki sobivat. Ostan kaasa väikese 100ml oliiviõlipudeli - lootuses et läheb lennujaama turvakontrollist läbi (läks läbi küll :-)).
Enne reisi kaalume pikalt, kas Veneetsiasse minna või mitte. Ühelt poolt on teada, et piirkond ägab turistide all. Teistpidi, kui juba nii lähedale sai tuldud. 2012a kevadel sõitsime Veneetsiast mööda paarikümne kilomeetri kauguselt - nägime viitavaid silte küll, kuid ajaga oli tuli takus ja nii ta sedakorda külastamata jäi. Lõpuks, mõeldud-tehtud - võtame suuna Veneetsiasse. Väiksemaid teid mööda (mis pmt tähendab kiirendamist-pidurdamist iga kilomeetri tagant, ringteest ringteeni) oleks ajakulu kusagil 3 tundi, valime sedakorda kiireima võimaliku viisi (veidi alla 2h), tasulise kiirtee (Verona - Vicenza - Padua -Venezia). Kilomeetreid oli 158 ja kiirteemaks 10.50.
Veneetsiasse saab autoga vabalt sisse sõita, linnapiiril on palju tasulisi parkimismajasid. Valime neist ühe (Tronchetto, päevatasu 21.-) ja oleme valmis jalgsi siit edasi kõndima (1,5km linnapiirini, st alani, millest alates liiguvad ainult paadid). Lehtedest loetu vastab laias laastus tõele - turiste on väga-väga palju ning linn ise on väga-väga ilus. Suurem osa turiste saabuvad busside ja rongidega - kõrvallinnast Marghera'st sõidab Veneetsia poole lai valik liine.
Linnapiiril, kus veel ratastel liigelda saab, ootab külastajaid võimas teetõke ja hambuni relvis sõjaväelased. Autoliiklus kulgeb üsna vabalt, kuid aeglaselt ning linna sisenevad sõidukeid jälgib korrakaitsjate kullipilk. Suuremate ülekäiguradade juures on liikluse reguleerimine samuti mehitatud. Linn ise on niivõrd kompakte, et parkimismajast esimese kanalini oleme 15-20minutiga. Siit edasi saab ainult jalgsi või paadiga. Sildadest üldiselt puudust ei ole, nii et vajadust paaditaksot kasutada esineb vähe. Samuti tervitame võimalust teha üks korralik liikumisepäev, kuna autosistumist on niikuinii võrdlemisi palju.
Missugune see Veneetsia siis on? Ikka täiesti eriline ja eksootiline. Veidi on kahju, et kõik sellised pärlid niivõrd kergelt reisitavad on - mida rohkem turiste, seda vähem algupära ja autentsust, seda rohkem rahvamasse ja turistilõkse.. Mööda peatänavaid ja liikluse sõlmpunkte liigub pea et katkematu rahvavoog ja käib vilgas kaubandustegevus - peamine müügiartikkel muidugi suveniirid turistidele, kuid ka maiustusi, riideid, jne-jne. Itaalia käsitööd on ikka ka, suhteliselt hea kvaliteediga tooted. Murano (Veneetsia) klaasist ehteid on samuti palju (Murano saared jäävad põhisaarestikust ca 1km kaugusele kirdesse). Ja suurel hulgal kalleid brändipoode ja ehtepoode kvaliteetsete hõbedast/kullast ehetega. Kui on tahtmist ostureisile tulla, siis valikut siin Veneetsias kindlasti on. Hinnad?.. hmm, ju ikka pigem kõrged.
Lasen hea maitsta ka cappuccino'l, mida kanaliservas olevates kohvikutes lahkesti serveeritakse. Milaanos ja Como/Garda ümber maksis tass kohvijooki kusagil 1.40 või samas suurusjärgus. Olen Veneetsias valmis raskemaks hinnaks ja ma ei eksi - 3.50 ja tass cappuccinot on teie. Teenindaja räägib täitsa okeid inglise keelt. Satun juttu ajama ka müüjaga ühes Murano klaasiga kauplevas poekeses. Uurin elu-olu kohta Veneetsias ja küsin, kas linn suletakse varsti? Mitte mingil juhul! Me oleme turistidest liiga sõltuvad. Võibolla piiranguid tuleb, kuid linna sulgeda ei saa, arvab müüja. Ta ise sõidab igal hommikul tööle kõrvalasuvast Marghera'st.
Veneetsia on nagu imedemaa või miraaž - laisalt liuglevad gondlid ja toredad väiksed tänavad ja sillad. Kui veidi tuiksoontest eemale jalutada, leiab vaikseid ja inimtühje tänavaid ka. Mereväebaasi lähedal linna idaosas on juba täitsa kena jalutada - turiste on, kuid mitte kuigi palju. Leiame ühe väikse sisehoovi, sissepääs avatud ja seinal silt "Nautige vaikust" (Enjoy the Silence). Vaikus tõepoolest kulus marjaks - peale mitmetunnist mürglit peatänavatel.
St. Marcuse väljakult liigume samuti läbi - see lausa kihiseb selfie-tegijatest. Päris julgelt võib öelda, et soov endast selfie teha on suurem soovist ümbruskonnaga tutvuda. Kellatorn väljakul on üüratult kõrge ja avamist ootavate restoranide juures mängib elav muusika. Väljakult mööda lõunapiiri edasi liikudes on laguuniserval pikk ja mahukas paadisildade jada. Igaüks võib istuda gondlisse ja lunastada väljasõidu laguunile. Liiguvad ka suuremad praamid erinevate saarte vahel. Politsei ja kiirabi liigub samuti kõik mööda veeteid.
Õhtu lähenedes liigume tagasi mööda suure kanali (Canal Grande) serva, tagasi raudteejaama kõrvale parkimismajja. Linna sissesõidul veereb meile vastu Eesti numbrimärgiga mikrobuss. Päikeseloojangul rahvamassid ei vähene, vastupidi - suurenevad: inimesed tulevad tänavale õhtust sööma ja suhtlema. Ilm on meeldivalt jahe, 18c ringis. Kilomeetreid tuli kõndides kusagil 15 ringis - autoiste tundub jälle mugav ja puhkust pakkuv. Peale kella kaheksat liigume Veneetsiast välja, mööda idarannikut Ravenna suunas. Hotelli jõuame hilja, kl 23 paiku.
Päeva läbisõit 330km. Hommikupoole tegime ka esimese tanklapeatuse - 390km läbimiseks on seni kulunud 21.0 liitrit kütust - kulu on siis kusagil 5,4l/100km. Diisli hinnad kusagil 1.50/l, väga varieerub olenevalt tanklast ja asukohast.
No comments:
Post a Comment