IV - Rimini, San Marino, Montedogilo järv

Piccolo hotelli Ravenna lähistel jõudsime õhtul päris hilja kl 22 paiku. Hommikul ärgates selgub, et ühel pool hotelli on kalmistu, teiselpool tuumajaam :-) Hotellituba oli vaikne, madratsid korralikud, unekvaliteet hea. Hommikusöök on korralik, singid-juustud, hommikuhelbed, mitmes variatsioonis majakeekse. Hommikusöögiteenindus inglise keelt ei räägi, tühja sellest - kui vähegi Si, Si vastad, siis juttu jätkub kauemaks. Nagu ikka, pakutakse cappuccinot eraldi käpamasinast (kuigi automaadist võid ka võtta, kui soovi on).

Hommikusöögiga asjad klaarid, liigume Rimini poole. Üks pikimaid liivarandasid Itaalias, 15km, asub just seal. Ilmaga on kõik hästi - päikesepaiste ja 27c. Ennustatakse küll pilvi-vihmasadu pealelõunaks. Riminis (Marina Centro's, ehk siis sadama ja muuli juures) vaatame ranna üle, see on ilus! Inimesi kuigi palju ei ole, mõni üksik pingviin siiski lainetes supleb :-) Teel olles, tänavaliikluses, arutame vahel, millal tuleb vastu esimene Ferrari? Neljas päev ja seda marki masinat veel näinud ei ole. Porsche'sid on samas väga palju.

Muulil ja selle ümbruses on inimesi rohkem (siiski vähe - Itaalia mõistes), puhatakse, tuulutatakse mõtteid, loetakse raamatud. Pered lastega, mõni üksik turist teeb "Mina Riminis" fotot. Muuli tippu viiva väikese kõnniteekõrval on plaadid mõtteteradega.

Niiviisi lõunamaist idülli nautides läheneb järsku hävituslennuki vali heli - suunan pilgu taeva poole, et rahurikkujat silmata. Vaatan kaela kangeks ja silmad kibedaks, kuid lennukit kusagil näha ei ole. Heli on nii nagu ikka - järjest valjenev, siis ülelend, ja siis jälle jääb vaiksemaks. Kuid mitte ühtegi visuaalselt tuvastatavat objekti taevas ei ole - ju on italiaanod uue läbipaistva sõjatehnika katsetusi läbi viimas. Kõrvadega kuuldava ja silmadega (mitte)nähtava vastuolu jääb pikaks ajaks vaevama. Aga noh.. 1970-ndatel olla olnud olemas juba hävituslennukid (Blackbird), mis oli kaetud materjalidega, mida inimene teha ei osanud, ja siiamaani ei oska :-)

Olgu nähtamatute lennukitega kuidas on - Rimini rand ja Aadria meri seal kõrval on puhtad ja ilusad. Linn on küllaltki palju (ranna)puhkusele fokusseeritud - niikaugele kui silm seletab, on kõik restorane ja hotelle täis.

Peale keskpäeva hakkab ilmaennustus järk-järgult täide minema - läänest läheneb tume pilvemassiiv. Riputame rannaketsid varna ja keerame süütevõtit, et San Marino suunas liikuda. Mikroriik San Marino suurus on 61 ruutkilomeetrit ja rahvaarv veidi üle kolmekümne tuhande. Riigi väiksust arvestades on selle ajalugu siiski huvitav ja ka tänapäeva kohta leiab terve rea veidraid fakte (näiteks: põhiseadus kehtib alates 16.sajandist pea muutumata).

Veel - ametlik riigikeel on Itaalia keel, enne eurot kehtis siin Itaalia liir. San Marino ei ole EU liige ja eurot kasutavad nad erikokkuleppel Euroopa liiduga. Majandus on ülistabiilne ja peamiselt toidavad seda turism, pangandus ja elektroonikaga kauplemine. San Marinos näeme odavaimat diislikütuse hinda 1.35/liiter. Riik ekspordib ka veini ja juustu - nagu suur vend Itaaliagi.

Proovin kilomeeter enne Itaaliasse tagasipöördumist ka tassi cappuccinot - on täitsa maitsev :-) kui ei teaks, et kohvik on San Marinos, siis arvaks, et Itaalias :P (märkmetesse olen küll kirjutanud, et põhja-Itaalias oli kohv parem). Autode numbrimärgid on lahedad - iga numbri peal uhkeldab riigi vapp. Väisame ka ühte ostukeskust (Atlantis), midagi erilist ei ole, tootevalik ehk veidi luksuslikum, kuid tavalises Euroopa linnas. Kaubanduskeskus ise muidu täiesti tavaline, sarnanes veidi Viru Keskusega. Linnas lonkides jääb silma (ja kõrva) palju Vene ja Saksa turiste. 

Niiviisi Emilia-Romagna ja Marche maakonna piiril sõites veereme tasapisi kaugusuunas Toscana poole. Ilm on endiselt heitlik, veidi päikest, veidi pilvi - peaks olema sobiv, et mõni veidi huvitavam maastikuvõte õhtupoole teha. Vahvad mäetipud pealpool pilvi tulevad vastu Montedogilo järve lähedal.

Pargime auto veidikeseks tee äärde ja eksleme kõrvalasuvatel küngastel kuni pimedani. Piirkond on talusid ja põllumajandust tulvil - loomakarjad, lambad mäenõlvadel. Korstendest tõuseb suitu - jahe ilm (10c ringis) ajab inimesed ahje kütma. Vaadetel ei ole viga - pealpool pilvi, veidi peegeldavat järvepinda, mahe loojanguvalgus.

Ööseks liiguma lähedalolevasse kämpingusse, mis on suhteliselt hüljatud. Proovime ühendust võtta kontaktnumbril, kuid tulemuseta. Hilisõhtul on mägedes vaikne ja tähed säravad kirkalt. Proovin ette kujutada, mismoodi oli siinkandis elu mõned sajandid tagasi - kui kiirteed ja autod veel puudusid.

Päeva läbisõit 180km.

III - Veneetsia

Hommik algab üllatusega - rõdul siblib ringi skorpion, selline üsna väike, ~4cm pikk vaid. Järve kohal on udu, ilm tundub sombune ja jahedapoolne, 16c ringis. Kolmas päev! ja ühtlasi uus kuu, täna on esimene oktoober. Hommikusöök on väga hea - laias valikus hommikuhelbeid, sinki-juustu, saiakesi. Kohvi serveeritakse käpaga masinast eraldi. Pakutakse majakooki (keeks?), samuti on olemas kuum peekon/muna. Mahladest on valikus tavaline ja punane apelsin. Hotell ise o selline, hmm.. päevi näinud, kulunud? Ja õhukeste seintega, helid kostusid ruumi terve õhtu.

Gardast välja sõites leiame viida oliiviõlimuuseumile - seda me ka külastame, juurdepääs on selgelt märgitud ja mugav. Sissepääs prii, kuid nagu ikka, on väljudes võimalik tooteid osta. Päris vahva valik on, oliiviõlist kosmeetikani, samuti on oliivipuust lõikelaudu ja muud kööki sobivat. Ostan kaasa väikese 100ml oliiviõlipudeli - lootuses et läheb lennujaama turvakontrollist läbi (läks läbi küll :-)).

Enne reisi kaalume pikalt, kas Veneetsiasse minna või mitte. Ühelt poolt on teada, et piirkond ägab turistide all. Teistpidi, kui juba nii lähedale sai tuldud. 2012a kevadel sõitsime Veneetsiast mööda paarikümne kilomeetri kauguselt - nägime viitavaid silte küll, kuid ajaga oli tuli takus ja nii ta sedakorda külastamata jäi. Lõpuks, mõeldud-tehtud - võtame suuna Veneetsiasse. Väiksemaid teid mööda (mis pmt tähendab kiirendamist-pidurdamist iga kilomeetri tagant, ringteest ringteeni) oleks ajakulu kusagil 3 tundi, valime sedakorda kiireima võimaliku viisi (veidi alla 2h), tasulise kiirtee (Verona - Vicenza - Padua -Venezia). Kilomeetreid oli 158 ja kiirteemaks 10.50.

Veneetsiasse saab autoga vabalt sisse sõita, linnapiiril on palju tasulisi parkimismajasid. Valime neist ühe (Tronchetto, päevatasu 21.-) ja oleme valmis jalgsi siit edasi kõndima (1,5km linnapiirini, st alani, millest alates liiguvad ainult paadid). Lehtedest loetu vastab laias laastus tõele - turiste on väga-väga palju ning linn ise on väga-väga ilus. Suurem osa turiste saabuvad busside ja rongidega - kõrvallinnast Marghera'st sõidab Veneetsia poole lai valik liine.

Linnapiiril, kus veel ratastel liigelda saab, ootab külastajaid võimas teetõke ja hambuni relvis sõjaväelased. Autoliiklus kulgeb üsna vabalt, kuid aeglaselt ning linna sisenevad sõidukeid jälgib korrakaitsjate kullipilk. Suuremate ülekäiguradade juures on liikluse reguleerimine samuti mehitatud. Linn ise on niivõrd kompakte, et parkimismajast esimese kanalini oleme 15-20minutiga. Siit edasi saab ainult jalgsi või paadiga. Sildadest üldiselt puudust ei ole, nii et vajadust paaditaksot kasutada esineb vähe. Samuti tervitame võimalust teha üks korralik liikumisepäev, kuna autosistumist on niikuinii võrdlemisi palju.

Missugune see Veneetsia siis on? Ikka täiesti eriline ja eksootiline. Veidi on kahju, et kõik sellised pärlid niivõrd kergelt reisitavad on - mida rohkem turiste, seda vähem algupära ja autentsust, seda rohkem rahvamasse ja turistilõkse.. Mööda peatänavaid ja liikluse sõlmpunkte liigub pea et katkematu rahvavoog ja käib vilgas kaubandustegevus - peamine müügiartikkel muidugi suveniirid turistidele, kuid ka maiustusi, riideid, jne-jne. Itaalia käsitööd on ikka ka, suhteliselt hea kvaliteediga tooted. Murano (Veneetsia) klaasist ehteid on samuti palju (Murano saared jäävad põhisaarestikust ca 1km kaugusele kirdesse). Ja suurel hulgal kalleid brändipoode ja ehtepoode kvaliteetsete hõbedast/kullast ehetega. Kui on tahtmist ostureisile tulla, siis valikut siin Veneetsias kindlasti on. Hinnad?.. hmm, ju ikka pigem kõrged.

Lasen hea maitsta ka cappuccino'l, mida kanaliservas olevates kohvikutes lahkesti serveeritakse. Milaanos ja Como/Garda ümber maksis tass kohvijooki kusagil 1.40 või samas suurusjärgus. Olen Veneetsias valmis raskemaks hinnaks ja ma ei eksi - 3.50 ja tass cappuccinot on teie. Teenindaja räägib täitsa okeid inglise keelt. Satun juttu ajama ka müüjaga ühes Murano klaasiga kauplevas poekeses. Uurin elu-olu kohta Veneetsias ja küsin, kas linn suletakse varsti? Mitte mingil juhul! Me oleme turistidest liiga sõltuvad. Võibolla piiranguid tuleb, kuid linna sulgeda ei saa, arvab müüja. Ta ise sõidab igal hommikul tööle kõrvalasuvast Marghera'st.

Veneetsia on nagu imedemaa või miraaž - laisalt liuglevad gondlid ja toredad väiksed tänavad ja sillad. Kui veidi tuiksoontest eemale jalutada, leiab vaikseid ja inimtühje tänavaid ka. Mereväebaasi lähedal linna idaosas on juba täitsa kena jalutada - turiste on, kuid mitte kuigi palju. Leiame ühe väikse sisehoovi, sissepääs avatud ja seinal silt "Nautige vaikust" (Enjoy the Silence). Vaikus tõepoolest kulus marjaks - peale mitmetunnist mürglit peatänavatel.

St. Marcuse väljakult liigume samuti läbi - see lausa kihiseb selfie-tegijatest. Päris julgelt võib öelda, et soov endast selfie teha on suurem soovist ümbruskonnaga tutvuda. Kellatorn väljakul on üüratult kõrge ja avamist ootavate restoranide juures mängib elav muusika. Väljakult mööda lõunapiiri edasi liikudes on laguuniserval pikk ja mahukas paadisildade jada. Igaüks võib istuda gondlisse ja lunastada väljasõidu laguunile. Liiguvad ka suuremad praamid erinevate saarte vahel. Politsei ja kiirabi liigub samuti kõik mööda veeteid.

Õhtu lähenedes liigume tagasi mööda suure kanali (Canal Grande) serva, tagasi raudteejaama kõrvale parkimismajja. Linna sissesõidul veereb meile vastu Eesti numbrimärgiga mikrobuss. Päikeseloojangul rahvamassid ei vähene, vastupidi - suurenevad: inimesed tulevad tänavale õhtust sööma ja suhtlema. Ilm on meeldivalt jahe, 18c ringis. Kilomeetreid tuli kõndides kusagil 15 ringis - autoiste tundub jälle mugav ja puhkust pakkuv. Peale kella kaheksat liigume Veneetsiast välja, mööda idarannikut Ravenna suunas. Hotelli jõuame hilja, kl 23 paiku.

Päeva läbisõit 330km. Hommikupoole tegime ka esimese tanklapeatuse - 390km läbimiseks on seni kulunud 21.0 liitrit kütust - kulu on siis kusagil 5,4l/100km. Diisli hinnad kusagil 1.50/l, väga varieerub olenevalt tanklast ja asukohast.

II - Como & Garda järved

Hommikul alustame sõitu vara, et hommikuse valgusega mõned fotod teha. Onno asub järve teisel (Lecco-poolsel) Y-harul ja sealt on järvele hea vaade nii lõuna- kui põhjasuunas.
Kell 6:28 päike veel tõusnud ei ole, kuid mägedepiirilt veidi valgust juba paistab.

Kohvipoed avatakse juba enne kella seitset - Onno's astungi ühte neist sisse ja palun tassi cappuccinot. Hea rahvusvaheline sõna, kõik saavad aru, isegi kui sa itaalia keelt ei räägi. Leti taga üldiselt inglise keelt räägitakse; noored suht vabalt ja vanemad generatsioonid mitte kuigi palju. (Eile reisi alustades Il Gigante supermarketis müüjanna pani kassas järjekorra seisma, et meile itaalia keele sõnu õpetada - lasi kassaaparaadist riba puhast paberit ja kirjutas sinna tere hommikust ja aitäh ja headaega :-) ) Onno's on cappucino väga hea - hiljem siit taas lõuna paiku mööda minnes võtan veel ühe tassi. Hilishommikul on inimesi veidi rohkem liikvel - kes teeb tervijooksu, kes sõidab ratast. Pinkidel istuvad inimesed niisama järve ilu vaadates ja kohvi juues. Veepind on vaikne, tuult on vähe või üldse mitte.

Bellagio asub Como Y-tähe keskel, seal kus kaks haara kokku saavad - sinna nüüd suuna võtamegi. Ümber järve kulgev põhimaantee on kohati väga kitsas ja hein sahiseb vastu autokeret, kui vastutulijast möödumiseks võimalikult teeserva hoidma pead. Endiselt on näha küllalt palju liikureid Šveitsist, samuti Saksamaalt ja Hollandist; Prantsusmaa ja Hispaania numbrimärke näeme pigem harva.

Bellagio ajalugu on pikk ja kirju, kuid asustamisajaks peetakse ca 700a e.Kr kui siia tekkisid esimesed külad; enne seda on küll inimtegevuse märke näha, kuid püsivat asustust mitte. Como ääres liikusid roomlased, kreeklased, mitmed kohalikud hõimud. Hiljem tulid põhjast barbarid ja frangid ja aja jooksul tekkis ümbruskonnas mitmeid (kuning)riike - alati oli Bellagio strateegiliselt oluline asupaik. Viimastel sajanditel on Como järve ümbrust hinnatud hea kliima pärast (suvel mitte kuigi palav, talvel suhteliselt soe). Internetist infokillukesi sirvides mainitakse ära terve hulk kuulsaid näitlejaid, lauljaid ja sportlasi, kes on hiljuti siinkandis elanud või elavad praegugi.

Peale hommikust jalutuskäiku Bellagios liigume tagasi Lecco suunas. Plaan on vaikses tempos (mitte mööda kiirteid) Garda järve suunas liikuda, väikeste spontaansete fotopeatustega. Päev on soe, 25c ringis, korralik Eesti suvi. Proovime kohalikku jäätist, tehtud Itaalias (poeletist jäätist valides on väga palju Saksa toodangut). Gavardo's võtame kehakinnituseks korraliku portsu kebab'i - maitsel ei ole viga, kuid liha on hullult soolane. Garda äärde jõuame poole viie paiku õhtupoolikul, esimene peatus Maclino asulas, seal on teeservas pikk-lai-mahukas parkimisala.

Fotodtehtud, liigume mööda kallast põhjasuunas edasi. Imetlemist on, nii vaadete kui arhitehtuuri osas. Palju on ilusaid villasid koos suursuguste aedadega, mäed taustal mõjuvad salapäraselt ja suursuguselt, lisavad vaadetele olulise mõõtme. Peatume mitmes kohas, maitseme cappuccinot (endiselt väga hea) täiendame toiduvarusid. Tänavapildis hakkab silma telefoniautomaat, mis töötab :-) Nurgapealses kohvikus on reas mänguautomaadid (töökorda ei kontrollinud :-). Teede rajamine järve äärde on kunagi ilmselt päris keeruline protsess olnud - väga järskude mäenõlvade puhul on rajatud tunnelid läbi mäe. Garda järv on põhja-Itaalia veekodudest suurim, avarus on silmaga näha, lõunapool ühelt kaldalt teisele näeb vaevu-vaevu, vahemaa ida- ja läänekalda vahel on kusagil 12-13km.

Üsna hiljuti on avatud ~2.5km pikkune promenaad järve idakaldal (peale Limone sul Garda't põhjapoole), võtame aega selle õhtupoolikul läbi kõndida. Rannajoone üldpikkus on ~158km - nagu ka Comos, on siingi praamiliiklus tihe, vastaskaldale jõuab veeteede kaudu oluliselt kiiremini, kui autoga ümber järve sõita. Garda on ka kolme maakonna ristumispunkt - läänekaldal on Lombardia, idakaldal Veneto ja põhjatipus Trentino.

Põhjakaldal Riva del Garda's ja Torbole's on jälle tõeline vahemerelik melu - tänavad rahvast täis, kohvikud-restoranid rõkkavad, inimesed on välja tulnud, et veidi keha kinnitada ja juttu ajada. Pikemalt ei peatu (kus küll leida parkimiskoht? :-)), kuid läbi autoakna on tunda nii vahemereköögi lõhnu, kui ka peeneid parfüüme ja tubakat. Ilm soosib mõnusat äraolemist väljas, sooja on õhtupoolikul 24kraadi. Ületame Sarca jõe, mis on järve suubuvatest jõgedest suurim. Garda järv arvatakse olevat tekkinud liustikust ca 5-6 miljonit aastat tagasi. Suurim sügavus on 345m - nii et madal :-) Como'ga võrreldes. Öömaja leiame idakaldal Navene' lähedal. Hotell (Vela Azzurra) lubab vaadet järvele - tõepoolest, läbi võsa natuke midagi näha on. Päeva läbisõit 270km.

I - Reisi algus, Como järv

Nii, Itaalia.. Oli plaan minna 2008 sügisel, samuti 2014 kevadel, kuid ei õnnestunud siis kuidagi.. (2012a sõitsime transiiti põhja-Itaalias, ööbisime Piacenza's ja terve järgmine päev lihtsalt sõitsime, kuni Austria vastu tuli). Kõik koguaeg käivad, igaüks, igal ajal, nädala sees ja nädalavahetusel, enne sööki ja peale sööki.. Nüüd lõpuks ka minek! Lennujaamas ei ole ka tükk aega käinud, uus juurdeehitatud osa kõik nägemata - Tallinna lennujaam on võitnud mitmeid auhindu ja on Euroopas üks hinnatumaid - just kompaktsuse ja hubasuse tõttu.. turvakontrollist kiirelt läbi ja tõepoolest - väga kodune ja lahe on kõik. Hommikusöögiks pakutakse kaerahelbeputru - proovin, maitseb väga hää :-)

Reisiseltskond on sama, mis 2013a Hispaanias, reisi pikkus ka samas suurusjärgus (11päeva), kontseptsioon ka ikka sama mis alati - liigume omal käel (ratastel), ligikaudne teekond planeeritud, püüame laias laastus sellel püsida, kuid väiksed ajanihked ja suunamuutused on lubatud.. samuti, väga oluline - reisime Itaaliasse esimest korda, seega peame olema valmis reisijumalale kõvasti nn lolli-turisti-maksu maksma - et see reis ikka kenasti sujuks :-)

Easyjet lendab otse Tallinnast Milanosse, sõiduaeg 2h 50min. Päris parasjagu, et mõtiskleda ootuste üle Itaalia suhtes. Saapamaa, makaronimaa, Rooma Impeeriumi varemed.. Napoli, Vesuuv.. Sitsiila, Etna.. Itaalia maffia. Rooma, Vatikan. Toscana (tahaks kirjutada Toskaana, aga Eesti Keele Instituut soovitab kõik kohanimed kirjutada nii, nagu nad originaalis on. Kas Sitsiilia peaks ka siis olema Sicily - võta kinni.. :)

Mis veel Itaaliaga seoses mõttesse tuleb.. Amalfi Coast. Dolomiidid. Kuulsad Itaalia lauljad ja heliloojad. Lavazza, Illy, Segafredo - kohv olla Itaalias maailma parim, kavatsen proovida. Torino taliolümpia. Capri saar enda veealuste koobastega. Moepealinn Milano. Colosseum Roomas. Veneetsia. Ja ikka nõnda edasi.. lend ja õhkutõus on selline täitsa kena jätk lennujaama lõhnavale ja luksuslikule meeleolule. Easyjet pakub lugemiseks samanimelist ajakirja, lappan seda maailma kõige rahulikumas tempos, sisusse mitte üleliia süvenedes; sisuks on põhimõtteliselt üks lehekülg "reisimine on lahe"-juttu ja teine lehekülg "ostke nüüd" -juttu..

Kuid kolm tundi läheb kiirelt ja nii me Malpensas oleme. Maandumine on sujuv, pagas saabub kiirelt (käsipagas tuli enne lendu ära anda - ei mahtunud kõik salongi). Ilm on ees suvine (26 kraadi) ja kollase mikrobussi (Centauro) leiame kiirelt. Viis minutit sõitu ja oleme kohal rendiautofirmas. Milano Malpensa (MXP) asub Milanost ca 50km kirdes. Sealt veel edasi veel viie kilomeetri kaugusel Somma Lombardo linnaservas oleme nüüd sõiduvahendit kauplemas.

Auto on kaasaja hobune ja kes ei tahaks hea hobusega sõita. Eelarve seab siiski piirid, kuid oleme arvestanud selline enam-vähem korraliku diisliga, nagu nad alati on seni reisidel olnud (kui UAE 2.5l bens/automaat välja arvata). Autot broneerides lubati meile "Fiat Tipo or similar".. noh, huvitav oleks ju Itaalia autoga sõita, kui juba siiamaile asja on. Kaks päeva enne reisi algust tuleb meilile kiri: Confirmed car - Peugeot 308 1.6 Diesel. Oleme rahul - Peugeot 308-ga sõitsime 2013a Hispaanias ka ja see oli väga asjalik liikur. Niisiis peale koopiaid id-kaartidest ja lubadest ja pangakaartidest saame võtmed kirjaga "Fiat".

Itaalia tsirkus algab nüüd ja praegu - nupuvajutus puldile avab Fiat 500L (=muhvimobiil) uksed. Võtmehoidja teisel küljel on kirjas 1.3D, 75hp. Niisiis, tahetakse meile anda ratastega külmkappi, millel on viiskümmend viis kilovatti. Leiab aset järgmine vestlus:

H: "Vabandage, see ei ole meie auto. Meil peaks olema Peugeot 308"
R: "See on kindlasti õige auto. Meil siin ei ole Peugeot 308' ".
H: "Ei ole õige auto.." näitan talle meili, kus on kirjas Peugeot 308.
R: "Kus te sellise meili saite?"
H: "Teie ise saatsite".

Esindaja peab pikalt aru, kaob korraks kontorisse ja tuleb siis tagasi "See siin on ikka teie auto. Meil teistsuguseid hetkel ei ole". Vaidleme vastu, et maksime parema auto eest - Fiat Tipo oli algselt lubatud.

R: "Fiat Tipod on kõik kahjuks väljas" (selja taga on 2 Fiat Tipo't). "Saate 500L - vaadake, kui kena ja ruumikas see on".
H: "Me ei taha seda, vaadake mis mootor sellel on. 1.3 55kw?.. Mäest üles minna ei jaksa".
R: "See on väga hea mootor! Üks parimaid, mis meil siin Itaalias on."

Vaidleme seal niiviisi, neiuke käib aeg-ajalt kontoris nõu pidamas kellegagi ja aeg kulub. Tuleb lõpuks tagasi ja küsib "Missugust autot te siis tahate?" Meie vastu, et Tipo oleks hea küll (2019a Tipo on päris selline hmm väike-keskklassi masin, pikkus 4.57m lausa). Neiuke vastu, et seda tipot ei saa, see on universaalkerega, kallim masin.. küsime veel Ford Focuse kohta. "Automaat, maksate veel rohkem juurde".

Vaat nii! Fiat 500L naksitrallide auto saate, kui loodate sellist enamvähem okeid keskmise suurusega masinat saada. Reisijumalale maksmine algab nüüd ja kohe - kuid kuna 500L ja Tipo erinevus on nagu Ford Ka ja VW Passat, siis olgu nii.. teater ei saa sellega kaugeltki läbi, kuna valitud Tipo on koristamata ja tagaiste logiseb (keegi on lahti kiskunud selle). Ja läheb edasi:

H: "See auto on kehvalt koristatud ja tagaiste on lahti" (taustal vaatab kogu komödijanti koristajatebrigaad, kes enne igavusest varbaotsaga jalgpalli togisid).
R: "Te kindlasti eksite. Auto on koristatud ja ideaalses korras". Näitan talle tolmujutte autokerel ja kruusa põrandal, lisaks logisevat tagaistet. Niiviisi puust ette ja punaseks, see toimib. Neiuke saadab auto brigaadile koristada ja tuleb pisarsilmi tagasi:

R: "Kas te ikka näete? Kõik meie firma töötajad on põlvili, et teie auto korda teha.."
H: "Miks te siis enne korda ei teinud?"
R: "See oli ju põhimõtteliselt korras.. .."

Kümme minutit ja auto läigib. Neiukene naeratab särasilmi ja teatab selges inglise keeles: "Sorry for all of the touble, sir! Welcome to Italy!" Rahu on lõpuks maapeal - kirjutame veel seitse korda kuhugi alla ja saame võtmed. Auto paistab päris äge - ikkagi Fiat, itaallane :-) Korralik suur Fiat Tipo Estate, 1.6 diisel, 88kw - see peaks jaksama mäest üles ka minna (reisi ajal veendume, et jaksab küll, mootor on aus). Auto on pea uus, sõitnud 10127km. Rendifirma on Centauro - parima reitinguga Milano lennuvälja teenusepakkujatest (lasen nime guuglist mitu korda läbi - igasuguseid juhtumeid räägitakse pea kõikide, ka väga tundud rendifirmade kohta. Kui täiskaskoga rent võtta (omavastutus 0 olenemata kahju tüübist), on probleeme üldiselt üsna vähe).

Järgmine peatus on esimene supermarket, mis teele jääb - et lihtsalt veidi süüa ja muud esmavajalikku osta. Il Gigante ostukeskus on sealsamas lähedal paari kilomeetri kaugusel - peatume siin reisi alguses, ja samuti reisi viimasel päeval. Teen algust kohvimaitsmisega - et asi selge oleks, võtan igalt poolt sama joogi, Cappuccino, eks siis ole näha, mismoodi teda erinevates kohtades serveeritakse ja kuidas maitse on. Il Gigante (kohvik on "A Modo Mio") Cappuccino maitseb hea ja hind on 1.40. Võrrelda veel millegagi ei ole, kuid kena algus.

Põhja-Itaalias on palju ilusaid järvi, üks kuulsam kui teine. Tahaks mõne neist ära näha - ja alustame sellest, mis lähim on - Como. Päris Šveitsi piiri ääres, järv näeb kaardil välja nagu tagurpidi Y ning kaldad on mägised ja kõrged. Como on Euroopa sügavuselt (max 425m) viies järv Euroopas (esimesed neli asuvad Norras). Valgus on mägede vahel alati eriline, eriti hommikul ja õhtul. Peegeldav järvevesi võimendab seda kõike - mõjub lausa maagiliselt, eriti kui järve kohal udu ka on hõljumas..

Como järve ääres võib vabalt mitu päeva-nädalat veeta - puudu ei jää ei silmailust ega kultuurist. On väikseid parke, ajaloolisi hooneid, hubaseid söögikohti ja mäetippe, mille otsast avanevad imelised vaated. Rahvast on järve kaldal elanud juba iidsetest aegadest, praegusel ajal pakutakse püsielanike arvuks Como järve ääres ca 71,000 inimest.

Märkamatult on päev õhtusse saanud. Fotod järve äärest võtame üles kusagil kella 7-8paiku õhtul. Väljas on endiselt soe, 20c ringis; liiklus mööda kaldaäärset kulgevat teed on vilgas ka veel pimeda saabumisel. Võtame aega ja vaatame mismoodi elu õhtusel ajal järvekaldal kulgeb. Palju on jooksjaid ja jalgrattureid, mõni üksik spinninguga kalamees proovib kaldaserval õnne. Erinevas suuruses alused liiguvad üle vee vastaskaldale ja tagasi. Elu käib, hoolimata pimeduse saabumisest - nagu vahemere ääres ikka.

Päeva läbisõit ~84km. Sõitmine mägiteedel ja tihedalt asutatud aladel ülearu kiire ei ole :-) Selle vahemaa suutsime läbida 2-3 tunniga.