Tagasi tänasesse - hommikusöök on meil hinna sees ja ootamegi kuninglikku kohtlemist ja valikut, nagu meil seni ikka on olnud. Läheme kokkulepitud ajal alla kööki ja.. mitte kedagi ei ole, mitte midagi ei ole. Tuli ka ei põle. Ruum on külm nagu hundilaudas. Istume laua taha, vaatame ringi niipalju kui lakkekeeratud seasilm võimaldab ja mõtleme, et mida me siin täpsemalt sööma siis peaksime. Minutit viis saame oodata, siis tuleb Marco, ikka sama tusane ja tõre, kaasas kaks pakki miniatuurseid saiakuivikuid, kaks jogurtit ja kaks tassi kuuma veega ja lahustuva kohviga. See kidur söögiviirastus pannakse lauale sellise graatsia ja uhkusega, nagu oleks serveeritavad toas just värskelt valminud unikaalsed ja ülimaitsvad. Vaat sulle hommikusööki :) see vist on uni. Hõõrun silmi ja näpistan end põsest, ikkagi ei ole uni. Kui mitte uni, siis kas see on nali? Meest ei ole kuskil. Ragistame siis enda kaks kümnegrammist kuivikut, sajagrammise jogurti ja halva kohvi kerre.. Marco ilmub vahepeal jälle kusagilt välja. "Kuidas siis elu Itaalias on?" küsime. "Täitsa okei on" kähvab mees "kust ma peaksin teadma". "Me läheme Milaanosse, oskate te soovitada, mida seal vaadata on?" pärime edasi. "Mitte midagi ei ole vaadata, peale Duomo ja Galeria. Muu on ainult mõttetu rahvamass ja immigrandid". Positiivne mees, see Marco. Võtke siis teadmiseks, kui järgmine kord sinna ööbima satute. Tasume arve, ja koheselt tõuseb mees lauast, teeb ukse lahti ja näitab õue suunas. "Hakake juba liikuma" mõtleb ta, niipalju siiski veab välja, et valjult välja ei ütle. Selja taga seinal on välja prinditud booking.com'i sertifikaat 8.5 tärniga. Hoolitseme selle eest, et see õiglases suunas korrigeeritud saaks (hindame kogemust 0.1 kümnest, kahjuks Booking alla 1.0 valida ei lase)
Meie igavesti truu Fiat käivitub poolest pöördest - palju rõõmsamalt kui tusatidedikust võõrustaja. Kui kena on vajutada alla sidur ja tunda kuidas auto paigalt võtab - saaks juba minema sellest õnnestust kohast. Mõni kilomeeter on põldude vahel tiirutamist, enne kui kiirteele jõuame.. ja ilm on veidi sombune ja jahe, nii kümne kraadi ringis. Milaanosse läheneme niisiis lõunast ja kena parkimiskoha leiame mõni kilomeeter enne keskust, Schiavoni/Meda tänavanurgal. Mööda Giuseppe Meda tänavat hakkamegi ülespoole liikuma - ikka Duomo suunas.. üks hommikune traditsioon on täitmata - korralik kohv. Torrefazione Colombia' kohvikus maitsen cappuccinot - täitsa toimiv, noh, vaatame tõele näkku, ülimalt maitsev. Eriti peale hommikust "kohvi". Kohvik ise on väga lahe, selline küllaltki kitsas ruumikene, kus palju inimesi korraga proovivad olemise mugavaks teha ja kõik külauudised ära rääkida. Täiesti kirju seltskond jälle, mundris politseinikud, vanaisad-vanaemad, paar ema lastega, pintsaklipslased ja üks loll turist ka. Tahan arve tasuda kaardiga, ei lubata, summa liiga väike. "Võtke tasuta" ütlevad leti tagant. Aga ma ei taha tasuta, vastan. Meil on odavam teile tasuta see anda, kui kaardimakset teha, seletatakse. Pingutan nüüd ja kraamin kõikidest taskutest mündid siiski lagedale ja saan kohviarve tasutud. Tänan eraldi külalislahkuse ja maitsva kohvi eest. Kümnes päev ja kohvikvaliteet on igal pool ikkagi suhteliselt hea - peab väga halb õnn olema, et viletsat oakohvi saada.
Niiviisi lonkides ja iga hetke nautides oleme varsti Duomo juures väljas. Melu nagu veidi on, kuid vähem kui Firenzes. Tööpäev ka, arusaadav, paljud on ikka tööl.. piletisaba on siiski mõned sajad inimesed, kes sisse soovib minna. Plats on tuvisid ja turiste täis, nende vahel saalivad ringi ettevõtlikud aasia tegelased: "You here, I picture, I print, you pay, yes?" "No". "Beautiful picture, you pay, yes?" "No." "Great picture, you duomo, pay 3 euros now, yes?.." jne jne. Kolmanda "ei" peale annab alla, lööb käega ja läheb järgmise mööduja juurde sama lauluga.. Duomo on uhke küll, grandioosne ja kauni arhitektuuriga.
Kohe Duomo kõrval on Galeria, see imeline kõrge laega tänav.. no on alles glamuur, puha kuld ja kard ja kaunid, imeliselt lõhnavad inimesed. Ja ahhetavad, silmipööritavad turistid, kes teevad tuhat selfit ja sada videot. Ja mõni üksik valitud kohvik, nimesildid puha kuldsed, lauad toolid sameti-siidiga kaetud..
Kui nüüd Marco sõnu uskuda, saab siin Milano otsa - edasi on vaid häda ja viletsus ja kollitavad immigrandid. Ega's midagi, tuleb proovida :) Kohe Galeria' kõrval on Scala ooperiteater ja teatriväljak.. liigume sealt mööda Manzoni tänavat Montanelli aedade poole.. vaatan samal ajal kaarti - põhimõtteliselt on igal tänavanurgal mõni kuulus-ajalooline hoone, niisiis tuleks linnas peatuda mitmeid päevi/nädalaid, et rahulikul sammul Milano olemusest aru saada. Eks siin ole tegutsetud juba mõnda aega ka, elutegevuse märke on aastast 600 eKr, ja sealt edasi on ehitatud-lammutatud lugematul hulgal hooneid. Siin-seal on ajaloohõngu üsna kaugetest aegadest, nt San Lorenzo sambad, ehitatud ca 1600a tagasi..
Montanelli aed/park on päris suur ala, üle kümne hektari rohelist oaasi kesklinnast veidi kirdesuunas. Kell on ühe paiku päeval, paras aeg pargipingile istuda ja jalga puhata, veidi mõtteid mõlgutada, mõelda tagasi eelmisele üheksale päevale, mis nüüdseks seljataga on.. nii teemegi, Dungoni' palee eest on väike veesilm ja riburada pinke - laseme oktoobrikuupäikesel end soojendada ja vaatleme rahulikult kulgevat keskpäevaelu.
Siit veidi üle kilomeetri lääne suunas asub teinegi park, hiiglaslik Parco Sempione, ca kakskümmend viis hektarit suur. Täna on kõndimise päev, kõnnime nii et jalad löövad tuld, ringi ümber Milano kesklinna. Sempione pargis käib samuti vilgas elu - jalutavad perekonnad, tervisejooksjad ja koertejalutajad. Näeme lõpuks ära ka kuulsad immigrandid, istuvad koos ühe vaikse puudesalu serval ja ajavad juttu. Samas kõrval kohe korravalvurid ka asjatamas, valmis vajadusel korda looma. Pargi loodetipus on triumfikaar, mis mitmest suunast väga hästi nähtav on.
Siinsamas kõrval asub ka üüratult suur Sforza kindlus (Sforzesco castle), rajatud 16 sajandil Milano hertsogi Francesco Sforza poolt. Kindluse põhimüürid on ca 150m pikad, nii et elu kindluse sees käis rohkem kui kahel hektaril. Härra hertsog on kunagi ikka suurelt ette võtnud, mulje on võimas ruumi siin tõepoolest jätkub. Veidi alhambrapärane motiiv jääb kusagil kaamera ette..
Kindlusele lähenedes kõnetab meid üks mees ja pakub käepaelu müüa. Räägib, et on pärit Senegalist ja elu Itaalias on karm ja kogub raha, et osta pilet ja tagasi Dakar'i lennata. Jääme päris pikalt juttu ajama, küsime täpsemate elutingimuste kohta, töövõimaluste kohta, ja kõike muud ka. Põgusa ülevaate saamegi, kuid paljud numbrid ei vasta siiski tõele, uurime seda hiljem. Mõned näited ka. Väidetavalt on lihtsa kahetoalise korteri üür kusagil 2000 euri kuu. Tegelikkuses siiski pigem 500-1000 vahel. Väidetavalt on odavaim pilet Milanost Dakari 400 euri. Otsisime Momondost, päris mitu pakkumist oli 200 ringis. Jäi veel päris segaseks toetuste saamine riigilt ja dokumentide osa ka - nii et mine võta kinni, on neil seal elu hea või halb. Meiega oli ta sõbralik ja juttu ajada oli huvitav, nii et olgu tal elu seal Milaanos kerge ja hea. Enda tähelepanu ta sai muredest rääkis, ja käepaeladki kinkis (!) meile kaasa. Korravalvurid aga hoidsid nii temal kui ta sõpradel hoolikalt silma peal, nagu ka igal pool mujal Itaalias seni näinud olime (ka hommikul Duomo ümber ikka mitu relvastatud salku ja soomusautot valvasid). Pool tundi hiljem pakuvad Liptoni välitelgi juures uusi tooteid kohalikud üliõpilased. Uurime neilt ka sisserändajate kohta, et paremat ülevaadet ja Senegali jutupaunikule veidi võrdlust saada. Kohalik neiuke arvab, et üldiselt ei ole immigrandid probleem - Itaallane on uhke ja kokkuhoidev rahvas ja mõne miljoni immigrandiga tullakse kenasti toime. "Minge Dublinisse" ütleb ta lõpetuseks, "seal on olukord palju hullem - kõik tänavad immigrante ja kerjuseid täis.."
Niiviisi hakkab meie jalutuskäik vaikselt õhtule lähenema. Kilomeetreid kolm-neli on tagasi auto juurde kõmpida ja veidi teisi tänavaid mööda kulgeme lõuna poole tagasi. Peatänava(te)lt kõrvale hoides on ikka huvitavam - kõik ei ole enam nii klanitud ja korras, ja ka rahvas tänavail on hmm, kuidagi veidi argisem, kodusem, tavalisem. Elutempo näib väiksetel tänavatel sammukese laisem, minnalaskvam, rahulikum.. Colombia kohvikus jälle peatus ja taas üks cappuccino. (Kui Eestis ka hinnad nii mõistlikud oleksid (1.10eur), oleksid need ka rohkem rahvast täis). Viisteist kilomeetrit kõnnitud, täitsa hea on jälle autoistmele end toetada. Diisel käivitub laitmatult nagu ikka - sõidame linnast välja ja hakkame majutust otsima.. Bergamo lähedal, Torre Ripa's leiame paraja hotelli (Hotel San Pancrazio) ja sinna ka ööseks jääme. Päeva läbisõit 140km.
No comments:
Post a Comment