Hommikusöögiga asjad klaarid, liigume Rimini poole. Üks pikimaid liivarandasid Itaalias, 15km, asub just seal. Ilmaga on kõik hästi - päikesepaiste ja 27c. Ennustatakse küll pilvi-vihmasadu pealelõunaks. Riminis (Marina Centro's, ehk siis sadama ja muuli juures) vaatame ranna üle, see on ilus! Inimesi kuigi palju ei ole, mõni üksik pingviin siiski lainetes supleb :-) Teel olles, tänavaliikluses, arutame vahel, millal tuleb vastu esimene Ferrari? Neljas päev ja seda marki masinat veel näinud ei ole. Porsche'sid on samas väga palju.
Muulil ja selle ümbruses on inimesi rohkem (siiski vähe - Itaalia mõistes), puhatakse, tuulutatakse mõtteid, loetakse raamatud. Pered lastega, mõni üksik turist teeb "Mina Riminis" fotot. Muuli tippu viiva väikese kõnniteekõrval on plaadid mõtteteradega.
Niiviisi lõunamaist idülli nautides läheneb järsku hävituslennuki vali heli - suunan pilgu taeva poole, et rahurikkujat silmata. Vaatan kaela kangeks ja silmad kibedaks, kuid lennukit kusagil näha ei ole. Heli on nii nagu ikka - järjest valjenev, siis ülelend, ja siis jälle jääb vaiksemaks. Kuid mitte ühtegi visuaalselt tuvastatavat objekti taevas ei ole - ju on italiaanod uue läbipaistva sõjatehnika katsetusi läbi viimas. Kõrvadega kuuldava ja silmadega (mitte)nähtava vastuolu jääb pikaks ajaks vaevama. Aga noh.. 1970-ndatel olla olnud olemas juba hävituslennukid (Blackbird), mis oli kaetud materjalidega, mida inimene teha ei osanud, ja siiamaani ei oska :-)
Olgu nähtamatute lennukitega kuidas on - Rimini rand ja Aadria meri seal kõrval on puhtad ja ilusad. Linn on küllaltki palju (ranna)puhkusele fokusseeritud - niikaugele kui silm seletab, on kõik restorane ja hotelle täis.
Peale keskpäeva hakkab ilmaennustus järk-järgult täide minema - läänest läheneb tume pilvemassiiv. Riputame rannaketsid varna ja keerame süütevõtit, et San Marino suunas liikuda. Mikroriik San Marino suurus on 61 ruutkilomeetrit ja rahvaarv veidi üle kolmekümne tuhande. Riigi väiksust arvestades on selle ajalugu siiski huvitav ja ka tänapäeva kohta leiab terve rea veidraid fakte (näiteks: põhiseadus kehtib alates 16.sajandist pea muutumata).
Veel - ametlik riigikeel on Itaalia keel, enne eurot kehtis siin Itaalia liir. San Marino ei ole EU liige ja eurot kasutavad nad erikokkuleppel Euroopa liiduga. Majandus on ülistabiilne ja peamiselt toidavad seda turism, pangandus ja elektroonikaga kauplemine. San Marinos näeme odavaimat diislikütuse hinda 1.35/liiter. Riik ekspordib ka veini ja juustu - nagu suur vend Itaaliagi.
Proovin kilomeeter enne Itaaliasse tagasipöördumist ka tassi cappuccinot - on täitsa maitsev :-) kui ei teaks, et kohvik on San Marinos, siis arvaks, et Itaalias :P (märkmetesse olen küll kirjutanud, et põhja-Itaalias oli kohv parem). Autode numbrimärgid on lahedad - iga numbri peal uhkeldab riigi vapp. Väisame ka ühte ostukeskust (Atlantis), midagi erilist ei ole, tootevalik ehk veidi luksuslikum, kuid tavalises Euroopa linnas. Kaubanduskeskus ise muidu täiesti tavaline, sarnanes veidi Viru Keskusega. Linnas lonkides jääb silma (ja kõrva) palju Vene ja Saksa turiste.
Niiviisi Emilia-Romagna ja Marche maakonna piiril sõites veereme tasapisi kaugusuunas Toscana poole. Ilm on endiselt heitlik, veidi päikest, veidi pilvi - peaks olema sobiv, et mõni veidi huvitavam maastikuvõte õhtupoole teha. Vahvad mäetipud pealpool pilvi tulevad vastu Montedogilo järve lähedal.
Pargime auto veidikeseks tee äärde ja eksleme kõrvalasuvatel küngastel kuni pimedani. Piirkond on talusid ja põllumajandust tulvil - loomakarjad, lambad mäenõlvadel. Korstendest tõuseb suitu - jahe ilm (10c ringis) ajab inimesed ahje kütma. Vaadetel ei ole viga - pealpool pilvi, veidi peegeldavat järvepinda, mahe loojanguvalgus.
Ööseks liiguma lähedalolevasse kämpingusse, mis on suhteliselt hüljatud. Proovime ühendust võtta kontaktnumbril, kuid tulemuseta. Hilisõhtul on mägedes vaikne ja tähed säravad kirkalt. Proovin ette kujutada, mismoodi oli siinkandis elu mõned sajandid tagasi - kui kiirteed ja autod veel puudusid.
Päeva läbisõit 180km.
No comments:
Post a Comment