V - Marmore, Bolsena

Viies päev stardib, ja stardib varahommikul kl 3.30 - uni lihtsalt läinud. Kasutan aega eelmiste päevade kohta märkmeid tehes (päeval on selleks vabu hetki vähe). Pilkases pimeduses kämpingusse jõudsime (järsud tõusud kruusateedel), pilkases pimeduses ka liikuma hakkame - kell 5.15 mootorile hääled sisse. 6.15 peatus tanklas - cappuccino, mõned saiakesed. Meeleolu ei ole kuigi ülev, pigem roidunud-väsinud. Ilm on ka endiselt jahe (hommikul 9c), kõrgus merepinnast samas vaid ~450m.

Seame päeva esimese sihi Marmore kose suunas - see on 170km sõitu, mägiteedel, väikestel teedel. Ikka üle kolme tunni liikumist :-) Marmore Falls on kahjuks suletud - eemalt küll miskid fotod saame tehtud, kuid nn peakosele ligi ei pääse. Kogu koht on väga teemapargiks tehtud, kommertsiks tehtud - suured sissepääsud (mitu väravat), laudteed ja erinevad rajad koseni, kohvikud, suveniirid.. nagu lõbustuspargis. Internetis kahjuks sulgemise kohta info puudus - nii et parimast kohast me koske ei näe. Miskid väikesed rajad lähevad kose juurde ka mitteametlikult - proovime sealgi õnne, kuid peakosk on sealt vaadete eest varjatud ja mööda libedaid kive ja järske nõlvi allalaskumine ei tundu ülearu hiilgav mõte.

Peame päris pikalt aru Marmores, mida/kuidas/kuhu edasi. Kohe-kohe on pool reisi läbi ja peamine otsustamist vajav küsimus on Rooma - minna või mitte minna? Kahe tunni autosõidu kaugusele jääb rooma. Kaalume pikalt ja põhjalikult, otsus: Rooma seekord ei lähe, liigume siit hoopis edasi üles, Siena poole.

Bolsena järve ääres võtame aja maha Marta linnakeses. Väga tuuline on, järveke tormab nagu meri :-) Loodame leida kena kõhutäie süüa, kuid sellegagi ei ole õnne - söögikohad suures osas suletud (hommikusöök on läbi, õhtusöök algab 18-19 paiku), lahti vaid mõned üksikud kohvikud. Eemalt paistab silt "Pasta" - loodame siit mõne sooja pastaroa leida. Õnn ei ole meiega - siin valmistatakse toortaignast makarone :-) miski vintske lihatüki ja kuivanud vorstikesi siiski saame, mõni saiatükk ka kõrvale. Võtan peale seda kesist suupistet kõrvalkohvikust cappuccino - maitseb keskpäraselt, hind samas väga okei, üks euro ja kümme senti. Räsitud, aga mitte päris nälga suremas, liigume tohutus tuules tagasi parklasse - reis peab jätkuma..

Teepeale jääb veel selline äge nähtus nagu Cascate del Mulino - selline looduslik spa, 37-kraadise veega. Nagu Itaalias kombeks - rahvas jälle murdu. Vesi peaks aastaläbi täpselt sama soe olema.

Õhtuhakul leiame hotelli Siena provintsis, Chianciano Terme's. Väsinud nagu koerad - puhkus ausalt välja teenitud. Päeva läbisõit 493km. Märkmetes selle reisipäeva kohta olen kirjutanud a la "Täiesi mõttetu päev, blogisse mitte postitada" :-) Sellise reisiformaadi puhul on kerge lühis reisi keskel täiesti normaalne nähtus - esimesed kolm-neli päeva on ootused ja energia väga kõrged, peale seda ootused on endiselt väga kõrged, kuid energia ja jõudlus stabiliseeruvad. Tulemuseks on tavaliselt läbimõeldumad otsused ja rahulikum reisitempo.