Kuues reisipäev algab kenasti - hästi välja puhanuna võtame ette hommikusöögi hotellis. Toiduvalik taaskord väga hea, pakutakse ka barista valmistatud cappuccinot (mina ei saa aru, kellele need kohviautomaadid üldse on, kui barista kõrval kohvijooke valmistab :P) Õhtune piljardi- ja jalgpallilounge on hommikusöögiks ümber disainitud - kogu söögikraam asetseb kahe kokkulükatud piljardilaua peal :-) Ruumis on spartalikult jahe, arvan 15c või nii. Küttehooaeg ilmselt veel alanud ei ole.. Võileivad söödud, cappuccinod joodud (põhjapool on ikka parimad), aeg päev ette võtta.. Ikka aeg-ajalt peatume ka teeservas, lootuses jäädvustada Toscana unistuste-vaateid ka kaameraga. Ei olegi nii lihtne ülesanne - sa pead teadma, kuhu sa lähed, millal sa lähed; lisaks, ilma/valguse osas peab ka õnne olema. Val d'Orcia on päris suur ala, teedest-radadest-parkidest-põldudest läbi põimitud - nii et tuleb eraldi nädal-kaks varuda, kes fotode osas koort soovib riisuda. Ühel hommikul vestleme sel teemal ka kohaliku itaallasega, kes teemat veelgi laiendab: "Võtke vabalt aasta! Sest igal aastaajal on nii erinevad värvid ja valgus." Oleme põhimõtteliselt nõus. Hiljem, Piccolomini suveniiripoes sadade ja sadade Toscana-superpiltide kõrval (postkaardifotod on muidugi nii värviliseks keeratud, kui üldse võimalik) mõtlen selle üle uuesti ja nii ta on - tuleb võtta aasta, et Toscanasse tagasi tulla, ja tegeleda vaid pildistamisega :-) Kui palju vaba aega jääb päeval - pildistamisetunnid on ikka hommikul ja õhtul :-)
Hommikul hotellist startides tuleb meile vastu kamp sinistes dressides noori - selja peal selges Eesti keeles: "Eesti". Vaat nii, täiesti suvalises väikeses mägikülas Itaalia keskmaal tulevad vastu kaasmaalased. Kuidas see Hemingway ütleski - igas sadamas on vähemalt üks eestlane?
Täna hommikupoole on plaan Pienzas Piccolomini majamuuseumis ringi vaadata. Kesklinnas on selle tarvis sisustatud õige mitu hoonet (mis kunagi ka perekonnale kuulusid). Perekonna ajalugu on uhke, on olnud võimalus säilitada olulised arhiivid mitme sajandi vältel (al 13.sajandi algus). Giid ruumides sees pilte teha ei luba, no kogemata mõned ikka teeme. Pienza ise kuigi suur asula ei ole (veidi üle 2000 elaniku) ja suure osa ajaloost ongi piirkonda valitsenud (ja maad omanud) Piccolomini perekond. Vaatamist-kuulamist on kultuuriloolises võtmes siiski palju ning sellest annab märku ka võrdlemisi suur hulk turiste. Samuti on külastajatele ringkäigud võrdlemisi hästi ette valmistatud (giidid, audiogiidid, ingl. viited/seletused igal pool). Neli tundi möödub lausa lennates ja pealelõunaks oleme Piccolomini'de ajalootunnist täiesti oimetud.
~~~~~
Vahepalana tahaks ära mainida mõned andamid turismijumalale Itaalia tanklates. Põhimõtteliselt on tanklas kahte sorti tankurid: Self (ise tangid, kütus odavam) ja Service (miski kohalik vend tangib, kütus kallim). Seda "Service" silti esimest korda ei märganud ja tuli paagitäie eest õige krõbedat hinda maksta - "Service" kütus ei ole reeglina mitte mõni sent kallim, vaid ikka mõnikümmend senti kallim. Pikaks ajaks jääb õppetund meelde. Tanklasse sissesõidul suurel tablool on kirjas ainult odavam, ehk "Self"-hind.
Järgmine lugu on mõni päev hiljem jälle tanklas - jälgime nüüd rangelt, mis sorti tankuri juures kütust tuleb võtta. Sedakorda on mure itaalia keele mitteoskamisega - ekraanilt ju keelt suurt ei mõista. Saan siiski niikaugele, et kaardid ja koodid korralikult sisestatud ja lähen tanklapüstolit paaki panema.. vahepeal on aga keegi nobenäpp valinud (minu kaardile) enda tankuri. Minut hiljem on mul küll paak kütust täis, kuid arve tuleb oluliselt suurem, kui kütust saan - ehk siis keegi on minu kulul paagi täis lasknud :-) nutikad vennad, need itaallased. Oot-oot, õiglus tuleb jalule seada - lähen kohaliku service-guy juurde asja klaarima. Esimene vastus - ei ole enam midagi teha! Juba tangitud ja makstud, mis sa enam vehid siin. Seletan siis edasi, kuigi tüüp inglise keelest suurt aru ei saa. Vahepeal üks signora aitab tõlkida. Kaks põmmpead saavad lõpuks aru, mis mure mul on - mõlemad nagu ühest suust: enam ei aita ei ussi- ega püssirohi, kõik juba tangitud ja makstud. Mina vastu, no worries, helistame ülemusele ja küsime. Viisteist minutit raiun seal vendadega, kuni ühel villand saab, helistabki ülemusele ja küsib, mida edasi teha. Vahepeal suhtleme Guugli tõlgi abil. Pika telefonikõne järel asub (veidikenegi inglise keelt oskav tüüp) tagaruumis tankla kaameravideosid üle vaatama - leiabki lõpuks tõestuse, et olen tankinud kindlal ajal kindla hulga kütust (diisel), kuid maksnud hoopis teise tankuri kütuse eest (bensiin). Konsulteerib veel ülemusega ja tuleb otsus: maksta turistile sularahas vahe välja, nõuda kohalikult kurikaelalt (kelle autonumber ilusti kaameras olemas on) see hiljem välja. Ajakulu oli õige suur - kuid õiglus sai jalule ning kaks korda järjest kütuse eest topelt ei maksnud.
Viimane sarnane juhtum on tekkimas kus? Ikka ja jälle tanklas, reisi viimasel päeval. Tavapäraselt on Self ja Service kõrvuti, hinnavahe kolmkümment senti. Sel puhul on rakendatud lisakavalust - Self-tankuri juures on silt "Fuori Servicio" (ei tööta). Vaatan mõttega tankuri displeid - kõik ju töötab... kuid autosid ligi ei lasta (helkurtorbik on keset teed) ja kütust saab ainult "Serviced" tankurist. Kuid tühja paagiga masinad on palju ja kes see viitsib järgmist tanklat otsima minna? Tangivad nagu mikid - huvitav kas vannuvad ka rooli taga. Samas kohas alustasime reisi kümme päeva tagasi, nii et teame, et lähedal on veel palju tanklaid. Viis minutit sõitu ja saame paagi mõistliku hinnaga kütust täis. Liitreid läheb paaki ~40, nii et "Service" eest oleks juurde maksnud ~12 eurot. Mitmel pool oli hinnaerinevus veel suurem, 40 sendi juures. Kokkuvõtteks - silmad tuleb tanklates mitte lahti, vaid ülilahti hoida :-)
~~~~~
Niisiis, Pienzast liigume pealelõunal edasi Siena'sse (vastu tuleb esimene Ferrari - alles kuuendal päeval; ja kus? Val d'Orcia viimamarjapõldude vahel). Ei ole seegi liiga suur metropol, kuid elanikke siiski üle viiekümne tuhande, nii et +/- Pärnu suurune linn. Jätame auto taas linnaserva ja hakkame keskuse suunas astuma - ala on kompaktne, kaks kolm kilomeetrit ja oleme raekoja platsil kohal. Teekond läbi vanalinna on intensiivne - salvestame kõikide meeltega kõike, mida aegruumil sellel hetkel pakkuda on - inimmassid tänaval, aja jäljed kivis (Siena kohta on "Aja jälg kivis" muideks eraldi saade täiesti olemas, ERR arhiivis), tuhanded erinevad vastutulevad näod, toidulõhnad restoranidest, vaateakende külluslikud-luksuslikud väljapanekud.
Keskväljakul kohtame kahte eestlast - Hemingwayl oli ikkagi õigus.
Vanalinna serva peal, jalgpallistaadioni kõrval Lizza pargis on end sisse seadnud tänavalaat - jõuame seda väisama juba üsna pimedas. Mürgel on ka siin päris paras ja üksteisest ületrumpamiseks on palju ärid abiks võtnud arvestatavad helisüsteemid. Väga kontrastselt mõjub platsiserva üles seatud hiiglaslik vaateratas - värvimuutuva LED-valgustusega. Keset laadaplatsi on end üles seadnud hispaanlaste telk - pakutakse paella't mereandidega. Hispaanlane ei saa olla itaallasest kehvem - muusika üürgab nii, et enda kuuldavakstegemiseks pead hääle pea et kähedaks röökima. Üldine toiduvalik on pigem selline snäkid, juustuvalik, salatid, mereannid, veidi makarone ka. ("Pasta" ei kõla kuigi koduselt :-).
Kõhud siiski täitmist vajavad, võtame ühest Austria toidutelgist korralikud praekartulid ja laseme hea maitsta ja saame ka korra istet võtta, et laadamelu vaadelda. Kell on õhtul kaheksa paiku ja nagu ikka, on tänavad sellel ajal rahvast täis. Õhtu on parajalt soe, leebed kakskümmend kraadi.. Tagasiteel linnaserva proovin tassi cappuccinot - on teine siin õige kange! Kuid väga aromaatne ja maitsev. Viimati pakuti sellist suusatõrva 2006 aastal ühes Algarve (Portugali) bensiinijaamas. Kuid kange oli ka helinivoo siin Siena kesklinnas :-) Nii et kohv kulub marjaks ära. Maitsen ka Gelato't tänavakohvikust - maitseb ülimalt hää. Jäätisekioskeid on vaat et kõige rohkem üldse linnapildis, teiste toitlustusasutuste vahele tipitud, värvilised ja seitset sorti stiilis "Gelato" sildid õhtus helendamas. Kuid aeg on juba üsna hiline, stardime Sienast edasi põhjapoole ja leiame hotelli (Alcide) Siena ja Firenze vahepeal, Poggibonzi's. Päeva läbisõit 127km.
No comments:
Post a Comment