VII - Firenze

Seitsmes reisipäev algab kl 6.30. Hommikusöögilaud on taaskord väga hea, laias valikus suupisteid, värske kohv, apelsinimahl, omlett, majakoogid ka. Mõned austerlased ja sakslased on samuti vara ärganud, saal on sel kellaajal muidu üsna tühi..

Kõhud täis, liikvele! Plaan Firenzesse jõuda täna, seal 3-4h jalutuskäik teha. Liigume jälle väiksemaid teid mööda - edasi jõuab niiviisi vaevaliselt, kuid vaateid on rohkem. Palju põletatakse künkaservadel taludes igasugu oksi - võibolla on need oliivipuud. Sellist magusat aroomi, nagu Hispaanias apelsiniokste põletamisel, siin tunda ei ole.

Firenzesse jõuame hilisel hommikutunnil kella kümne paiku. Pargime mõned kvartalid kesklinnast kaugemal jõeservas. Panustame, et parkimist korraldavad kohalikud wannabe'd, täpselt nii ongi - kohe autost väljudes on jalgrattaga tüüp kohal, kõhukotist turritavad välja parkimispiletid. Mitte kuigi ametlikku muljet ei jäta sinjoor, kuid valikut on vähe - on laupäev ja linnas on rahvast ja parkijaid palju. Küsime 5h hinda, kakskümmend eurot küsitakse. 4h on kümme eurot ja selle kauba jätamegi jõusse.

Läbi linna voolab Arno jõgi ja suurem osa asustusest jääb selle põhjakaldale. Päris selline ühtlane vool inimesi liigub jõekaldal - mitmesuguste teiste helidega segunedes tekib lõpuks üsna monotoonne (kuigi vali) helinivoo, mille taustal on kerge üldist tähelepanelikkust kaotada. Autosignaal lähimeetritelt ajab õnneks jälle ärkvele, kui mõtteisse süvenenuna kogemata varba sõiduteepoole sirutan (fooris alles punane).

Huvireisijale kohaselt topime enda nina igale poole, kus värav või uks avatud on. Nõnda satume õige pea ühte järjekordsesse sisehoovi, kus on välja pandud värske valik noorte Itaalia kunstnike töid. Väga korralikke maale on - vaatame ja laseme silmal puhata..

Firenze, kuulus kunstnike linn, siin on sündinud sellised nimed nagu Leonardo da Vinci, Machiavelli, Donatello. Kaasaja kunstnik on siin ja praegu samuti igal sammul esindatud - lõundite ja molbertidega tegelasi kohtab igal sammul.

Rahvahulgaga hakkab tasapisi ära harjuma. Meelde tuleb mõned aastad vana lugu, kui couchsurfing'ust üks hispaanlane meil külas käis. Siia tulles arvas ta, et inimesi üldse ei ole. Olles mõnda aega siinkandis elanud, läksime hilissügisel kuhugi linnalähedasse randa, kus tunnikese jooksul tuli vastu kaks-kolm inimest - "It's quite crowded here" arvas ta selle peale.. nii et kõik on suhteline, palju rahvast, vähe rahvast.. Väga palju keeli kõlab ümberringi, taban enda kõrval siiski paar hispaaniakeelset sõna. Klassiekskursioon on tulnud naabritele külla, ja nagu eelnevalt Sienas kogetud, siis käiks nagu omamoodi võistlus - kumb on rahvana vahemere pärl? Itaallane või hispaanlane? Niiviisi jätkub jalutuskäik kui järsku otsustavad hispaania õpilased laulma hakata - haaratakse viisijupp, mida kõik kenasti laulda suudavad ja laul läheb lahti :-) Täpselt seitsme-kaheksa laulja keskele satun ja helipilt ümberring on ilus ja võimas samaaegselt! Lauldakse puhtalt ja südamest ja kogemus on väga autentne ja meeldejääv. 2:0 hispaanlastele, Sienas mürgeldati kohalikest valjemini, siin Firenzes võetakse lausa ühel meelel laul üles.

Liigutakse mõistagi Duomo suunas, kuulsa Firenze katedraali poole. See on välimuselt väga erinev, Siena peakirikuga võrreldes. Peaväljakul keeb elu lausa hullumeelselt - ikkagi laupäev, lisaks turistile ja külalisele on aega veetma tulnud ka kohalikud. Tuvil on raske maanduda! Lihtsalt sellist kohta ei ole, kuhu ta maanduma mahuks.

Kauplemine käib täies hoos ja igal rindel. Kaarikud ja vedruvankrid veavad jõukaid aasia turiste. Toitlustusasutuste tülpinud naeratusega ettekandjad kutsuvad keha kinnitama. Hoomamata päritolu aasiast pärit wannabe'd pakuvad fototeenust: "You here, I picture, you 3 pay, print photo get" - noh, saite aru? Projekt "I am tea" veidi teises võtmes. Ju siis on võimalik ka niiviisi ära elada, pakkudes külastajatele kolme euro eest prinditud fotot katedraali ees. Kauplemine jätkub kõrvaltänavatel, pudipadipoed, meened, jäätisekioskid, käsitöö, maalid.. pikk nimekiri. Mis vähegi vaatamist väärt on või unikaalseks kohaks siin linnas, see ka kaubaks tehakse, olgu külmkapimagneti näol või pärismuuseumisse piletit lunastades.

Suur rõõm on ära proovida ka Itaalia pizza. Mõeldud-tehtud, sobivas söögikohas võtame istet ja asume pitsat valima. Päris kiiresti tuuakse, võibolla minutit kümme. Teenindus kahjuks selline keskpärane, "tere, mis-te-nüüd-soovitegi, olgu-ma-siis-toon, makske-nüüd-kiiresti-ära-ja-vabastage-koht" -stiilis. Mulje on, et turistidest ollakse väsinud; vaadates masse tänaval, täiesti arusaadav ka.. kuidas siis pizza maitses? No ei olnud viga! (Kuu aega hiljem kodus Järve keskuses pakutakse küll paremat :P). Cappuccino võtan ka, see on täitsa hea, siiski rohkem nagu latte - serveeritakse suuremas tassis, kui põhjas ja idarannikul. Arvel ei olnud ka viga, tuleb kahjuks kinni maksta ka neli euri per face kohatasu (või katmistasu või istumistasu või nimeta kuidas tahad). Itaallane ikka oskab :-) Reisijumal peaks nüüd mõnda aega jälle rahul olema.

Ikka tuleb maitsa ka kohalikku jäätist - ja on jälle väga hea! Maitsetut või viletsat jäätist seni kohanud ei ole. .. Niiviisi läheb aeg ja liigume rahulikus tempos ja kingataldade sahinal tagasi parkla poole, kus hommikul alustatud sai. Kõndida on mõned kilomeetrid, ilm on suviselt 23kraadi, valime veidi teised tänavad ja liigume aeg-ajalt teisele poole jõge, et võimalikult väikese ajaga võimalikult palju näha. Jälle on tänaval palju politseijõude liikvel, samuti sõjavägi kesklinnas raekoja platsil.

Firenzet on nüüd veidi nähtud, kuigi kahjuks õige vähe, kuid mis sa ikka teed, kui aega ülearu palju käes ei ole. Moodsamad linnaosad jäid nägemata, raudteejaama ei jõudnud, rahulikumat elu-olu oleks ehk samuti tahtnud näha. Jõuab, järgmisel korral.

Hilisel pealelõunal stardime linnast, suund läänerannikule. Päev möödub peamiselt sõites, aeg-ajalt peatused, et pilte teha. Eelistame ikka väiksemaid teid ja rohkem vaateid. Veidi enne loojangut võtan cappuccino (kange ja hea) väikesest baarist mägedevahel; kohalikud jahimehed istuvad siin ümber laua, mängivad kaarte ja mekivad veini.

Õhtuks jõuame Fonteblanda'sse (Grossetto'st veidi lõunapool). Mere ääres on niiske, laseme autoaknad alla ja sääsed lendavad sisse! Nagu juunikuus Eestis.. .. Autoga hakkan lõpuks ära harjuma, nüüd kui nädal aega on juba pedaale pressitud. Sõitmisest siiski täiesti väsinud. Päeva läbisõit 331km. Hotell (Cala di Forno) on väike ja kompaktne, inglise keelt räägitakse hädapärast, mis meil sellest - saaks juba puhkama :-)