Guugli kaarte sirvides on Carrara kõrval sellised päris valgetipulised mäed. Hooga võiks arvata, et tipud on nii kõrged, et lumi on maas, nagu põhja-Itaalia mägedes tihti. Aga, siin särab valgelt vastu hoopis valge marmor - ilmakuulus Carrara marmor. Paarisaja aastaga on maha lõigatud kaks peamist mäetippu ja see satelliitfotodelt vastu särabki. .. Saabume kella üheteistkümne paiku, teadmata kas ekskursioon kaevandusse on üldse võimalik. On küll, selleks on eraldi firmad, kes erinevaid ekskursioone läbi viivad. Valime variandi, kus külastajad viiakse maasturitega mäetippu. Pilet on 12.50 nägu ja järgmine grupp väljub neljakümne minuti pärast.
Viis minutit enne starti pannakse Defender'id sooja. On ikka monster, see defender - veoauto, mitte sõiduauto :-) Kaks autot topitakse puupüsti rahvast täis ja hakkab kiina-kääna ülespoole sõit. Tõus on kuussada meetrit, 400 pealt 1000 peale. Serpentiinid väga kitsad ei ole (raskeveokid peavad ka läbi mahtuma), kuid parasjagu järsud on küll. Iga kurvi otsas on suurem plats, kus neljasillaline veok kurvi mahuks võtma, samuti mahub nendes boksides veokast vajadusel mööda sõiduauto. Maasturijuhid on vilunud, gaasipedaal tallatakse põrandasse ja mootor undab kõrvulukustavalt. Kõik teed on ilusti piiratud, millega? Suurte marmorist plokkidega. Hiljem külastame väravate juures WC-d, jälle kõik puha marmorist, no ei ole imestada, seda materjali siinkandis jagub.
Üles mäeservale jõudnud, jagatakse grupid kaheks, inglisekeelest arusaavad ja itaalia keelest arusaavad inimesed. Kaks meest siis hakkavad seletama, kätega vehkides ja veidi kähiseval häälel (midagi ei ole ütelda, isegi nii väike tõus nagu kuussada meetrit mõjub temperatuurile - siin üleval on kaks-kolm kraadi jahedam kui all.. kui tuulehoog ka tuleb, on jahedus tunda). Fakte ja numbreid tuleb nagu Vändrast ja külastajad noogutavad kaasa ja ahhetavad ja pööritavad silmi. Põhimõtteliselt on Carrara marmor üks igavesti nõutud kaup ja on seda olnud aastasadu ja -tuhandeid; ei ole kuulsust, kes kaevandust ei oleks külastanud ja skulptorit, kes ei oleks siin tikutulega sobivad marmoritükki otsinud, sh Michelangelo ja Leonardo da Vinci. Praegusel ajal liigub marmor suures osas maailma ülijõukatesse riikidesse ja piirkondadesse. Millest on tehtud Abu Dhabi mošee väljak? No ikka Carrara marmorist.. Mis on Brunei sultani lemmikmaterjal? Noh, vastust teate juba.. Niiviisi laseme pool tundi infokiirteel seal mäeotsas. Täitsa ulme, mismoodi kunagi siin alustati, käsitsi kõik tööd, härgadega veeti materjal mägedest alla ja sadamatesse. Nüüd kõik väga kaasaegne ja automaatne, supermasinad ja -materjalid. Kogu lõikus käib teemanttrossidega, umbes niisugused:
Kui ma õigesti aru sain, siis praeguse kaevandamiskiiruse juures on marmorit järgi ~600 aastaks - no mitte ülearu pikk aeg... huvitav kas siis kõik teed, mis Rooma viivad, on kena marmorkatte all?.. Walter Danesi oli see mees, kes nelikümmend aastat marmorikaevanduse kohta teavet ja materjale kogus ja sellest sissepääsu juurde väikese muuseumi avas. Jah, suhteliselt väike, kuna ruum on seal piiratud, kuid see-eest on väljapanek sisukas ja annab väga põhjaliku ülevaate, mismoodi ajast-aega siin marmorit on kaevandatud. Üks näide ka - sellise/sarnase saega saagisid töölised marmorplokki Rooma ajast kuni ca aastani 1900; päeva jooksul suudeti saagida 7-8cm marmorit. Kui ploki kõrgus on 2 meetrit, siis kaks meest saagisid seda pooleks ca 25 päeva..
No oli veel kõiksugu veidrusi ja värke - uskumatuid jõupingutusi tehti, et ihaldatud materjali siit mägedest kätte saada. Saed, puurid, meislid, kirkad, masinad, köied, trossid, isegi mootorrattad spetsiaalselt ehitatud marmori transpordiks.. ja muidugi kaevurid ise, kelle töötingimused läbi aegade kuigi head ei olnud. Kuid alati oli siin tööd pakkuda ja alati liikus siin üsna kirju taustaga rahvast. Samuti oli kahjuks tööõnnetuste arv pigem suur kui väike. Kaasajal on asjad mõistagi muutunud - töötingimused on head, palk väidetavalt väga hea (giidilt selle kohta küsiti ka, kuid nagu arvata, siis täpsemalt ei kommenteeritud). Auavaldus härgadele ka - marmorisse raiutud paarisrakend..
Kolm tundi on kaevanduses ringi tuuseldatud, aeg tagasi merepinnakõrgusele laskuda ja mööda läänerannikut ülespoole tagasi kulgeda. Carrara on täitsa Toscana maakonna piiril, siit kilomeeter loodesse ja algab Liguuria maakond..
Ühel väikesel mägiteel peatun veel korraks kohaliku kohviku eest - no ikka cappuccino maitsmiseks. Midagi kohvijoogi kommentaariks ka? No ikka, väga hea maitses. Koht ise - Antica Locanda Luigina (asub Carrodano Inferiore'st paar kilomeetrit lääne suunas sõita) - on väga autentne, tundub ka ajalooga koht olevat, logol on reisisell hobuse/vankriga, millised võisid siinkandis liikuda veel kuus-seitsekümment või vähem aastat tagasi.
Ma ikka imestan, kui rõõmsameelselt turisti tervitatakse ja kui külalislahke on itaallane - ka siin sisse astudes päriti rõõmsalt, et kus kandist mehed? Ah et Eestist.. jaa, mul on ühe sõbra sõber eestlane.. ja niisugune kerge vestlus, täitsa korralikus inglise keeles. Traditsiooniliselt on leti peal tükk majakooki, võtan selle cappuccino kõrvale, ohh, küll maitseb hää! Riputan snäpshoti ka siia, lihtsalt kohaliku koogimeistri auks :-) Maguspala kerre keeratud, liigume Chiavari ja Rapallo suunas edasi.
Väiksemad teed, mägiteed - nagu liiguks ja nagu ei liiguks ka :-) tõus ja langus, üks kurv ajab teist taga.. kitsam koht, laiem koht, peatus.. Rapalloni on Carrarast kusagil sada kilomeetrit, ja meil õnnestub seda sõita kaugelt üle kahe tunni. Loojangul rannikuserva pidi liikudes ei pääse ummikutest ka, nii et pimedat saame veel paarkümmend minutit käik-sisse, käik-välja rütmi harjutada.. Niiviisi mõõdame kilomeetreid põhja suunas liikudes ja ja mõõdame neid täna kokki 312 ja öömajale jääme väikeses kodumajutuses Tortona kandis, ca 50km enne Milaanot - kuhu on homme plaanis väike jalutuskäik teha..
No comments:
Post a Comment