VIII - Porto Santo Stefano

Kaheksas reisipäev. Äratus kell 6.50 ja plaan on täna ringi vaadata Monte Argentario poolsaarel. Hommikusöök on kena, ikka korralik valik ja värskeltvalmistatud cappuccino (maitseb väga hea - kange ja aromaatne). Suhtlus hommikusöögis käib peamiselt žestides ja jah-ei tasandil :-) endiselt ei ole keelebarjäär probleem, peamine info saab vahetatud.

Ja liikvele! Pooslaar on lähedal, kilomeetrit kümme-viisteist. Plaan on maalapile päripäeva ring peale teha ja nii läheme läbi Orbetello viiva tee Porto Ercole suunas. Esimene fotopeatus ongi vahetult peale Porto Ercole't - hommikune vaikne vahemeri ja päikeseline ilm mõjuvad värskendavalt. Edasi on Il Carrubo'ni veeremine päris ladus, sealt me sõiduautoga siiski läbi ei pääse - maasturitele meeldiksid need teed rohkem. Ratastel tulevad ka vastu kohalikud - küsime teeolude kohta, kinnitavad, jah, siit edasi on päris karune tee.

Mis muud kui ots ringi ja tagasi! Teiselpool saart on Porto Santo Stefano, sinna ka kohale jõuame ja mõne tunni kohapealset elu kaeme. On pühapäev ja vahemereolemusele lisandub mõõt pühapäevaolemust - see tähendab, inimesed lasevad 24kraadisel soojal sügispäeval enda rahulikul sammul mööda mereäärseid teid kanda nind ei kiirusta mitte kuhugi.. Ega meil teistmoodi ole, ikka samas rütmis. Kaks tundi kolame ringi nagu ajaviitmise suurmeistrid. Kerre keerame vahepeal türklaste pitsalõigud ja muu aja täidab kohaliku elu vaatlemine ja arutelu teemadel, kas vesi on ikka piisavalt puhas/selge, ja huvitav mis kala see niisugune siin sadamaservas ringi ujub.

Piombino on järgmine mõtteline sihtkoht ja kulgeme mööda rannaäärseid väiksemaid teid. Järgmine peatus on Mirrolino rannas, laseme päiksel ja merekohinal kahte väsinud reisiselli tsipakene turgutada. Oktoobri algus on nagu meil juuli keskpaik, täitsa selline korralik suvine ilm - kohalik elanik oskab sellest samuti lugu pidada, praeb end liivaribal päikese käes või loobib lendavat taldrikut või mängib võrkpalli.

Piombino'st põikame samuti läbi, õhtupoolikul hulgume ringi linna lõunatipus, Viale del Popolo tänaval. Sealt on päris hästi näha Elba saart, linnulennult asub see kusagil kaheksa kilomeetri kaugusel. Elba teisest servast võiks selge ilmaga ilmselt Korsika rannikut näha - või vähemalt Elba kõrgeimast tipust (Monte Capanne, veidi üle kilomeetri kõrge). Elba olla kunagi iidsetel aegadel olnud maismaaühenduses Korsika ja Itaaliaga ja 1814a saadeti siia asumisele Napoleon, kes siit mõned kuud hiljem Prantsusmaale põgenes.

Hiljem läbi Livorno linna sõites satume järsku alale, kus mõlemal pool maanteed on uute autode parklad, nii kaugele kui silm ulatub. Uurime asja Guugli kaartidelt ja tõepoolest, siin asub Itaalia suurimaid sadamalinnu. Ei hakanud autosid ükshaaval üle lugema, aga kümneid tuhandeid neid siin paistis olevat küll, väga kena, Itaalia on uute autodega kenasti varustatud. .. Just täna on see päev, kui saan maitsta parimat kohvi seni - see on Da Giunone väikeses kohvikus, Montemagno külakeses - peatume seal hetkeks õhtupoolikul, et selga sirutada ja öömajavariante kaaluda. Cappuccino hind on endiselt mõistlik, veidi üle euro. .. Päeva läbisõit 308km.

VII - Firenze

Seitsmes reisipäev algab kl 6.30. Hommikusöögilaud on taaskord väga hea, laias valikus suupisteid, värske kohv, apelsinimahl, omlett, majakoogid ka. Mõned austerlased ja sakslased on samuti vara ärganud, saal on sel kellaajal muidu üsna tühi..

Kõhud täis, liikvele! Plaan Firenzesse jõuda täna, seal 3-4h jalutuskäik teha. Liigume jälle väiksemaid teid mööda - edasi jõuab niiviisi vaevaliselt, kuid vaateid on rohkem. Palju põletatakse künkaservadel taludes igasugu oksi - võibolla on need oliivipuud. Sellist magusat aroomi, nagu Hispaanias apelsiniokste põletamisel, siin tunda ei ole.

Firenzesse jõuame hilisel hommikutunnil kella kümne paiku. Pargime mõned kvartalid kesklinnast kaugemal jõeservas. Panustame, et parkimist korraldavad kohalikud wannabe'd, täpselt nii ongi - kohe autost väljudes on jalgrattaga tüüp kohal, kõhukotist turritavad välja parkimispiletid. Mitte kuigi ametlikku muljet ei jäta sinjoor, kuid valikut on vähe - on laupäev ja linnas on rahvast ja parkijaid palju. Küsime 5h hinda, kakskümmend eurot küsitakse. 4h on kümme eurot ja selle kauba jätamegi jõusse.

Läbi linna voolab Arno jõgi ja suurem osa asustusest jääb selle põhjakaldale. Päris selline ühtlane vool inimesi liigub jõekaldal - mitmesuguste teiste helidega segunedes tekib lõpuks üsna monotoonne (kuigi vali) helinivoo, mille taustal on kerge üldist tähelepanelikkust kaotada. Autosignaal lähimeetritelt ajab õnneks jälle ärkvele, kui mõtteisse süvenenuna kogemata varba sõiduteepoole sirutan (fooris alles punane).

Huvireisijale kohaselt topime enda nina igale poole, kus värav või uks avatud on. Nõnda satume õige pea ühte järjekordsesse sisehoovi, kus on välja pandud värske valik noorte Itaalia kunstnike töid. Väga korralikke maale on - vaatame ja laseme silmal puhata..

Firenze, kuulus kunstnike linn, siin on sündinud sellised nimed nagu Leonardo da Vinci, Machiavelli, Donatello. Kaasaja kunstnik on siin ja praegu samuti igal sammul esindatud - lõundite ja molbertidega tegelasi kohtab igal sammul.

Rahvahulgaga hakkab tasapisi ära harjuma. Meelde tuleb mõned aastad vana lugu, kui couchsurfing'ust üks hispaanlane meil külas käis. Siia tulles arvas ta, et inimesi üldse ei ole. Olles mõnda aega siinkandis elanud, läksime hilissügisel kuhugi linnalähedasse randa, kus tunnikese jooksul tuli vastu kaks-kolm inimest - "It's quite crowded here" arvas ta selle peale.. nii et kõik on suhteline, palju rahvast, vähe rahvast.. Väga palju keeli kõlab ümberringi, taban enda kõrval siiski paar hispaaniakeelset sõna. Klassiekskursioon on tulnud naabritele külla, ja nagu eelnevalt Sienas kogetud, siis käiks nagu omamoodi võistlus - kumb on rahvana vahemere pärl? Itaallane või hispaanlane? Niiviisi jätkub jalutuskäik kui järsku otsustavad hispaania õpilased laulma hakata - haaratakse viisijupp, mida kõik kenasti laulda suudavad ja laul läheb lahti :-) Täpselt seitsme-kaheksa laulja keskele satun ja helipilt ümberring on ilus ja võimas samaaegselt! Lauldakse puhtalt ja südamest ja kogemus on väga autentne ja meeldejääv. 2:0 hispaanlastele, Sienas mürgeldati kohalikest valjemini, siin Firenzes võetakse lausa ühel meelel laul üles.

Liigutakse mõistagi Duomo suunas, kuulsa Firenze katedraali poole. See on välimuselt väga erinev, Siena peakirikuga võrreldes. Peaväljakul keeb elu lausa hullumeelselt - ikkagi laupäev, lisaks turistile ja külalisele on aega veetma tulnud ka kohalikud. Tuvil on raske maanduda! Lihtsalt sellist kohta ei ole, kuhu ta maanduma mahuks.

Kauplemine käib täies hoos ja igal rindel. Kaarikud ja vedruvankrid veavad jõukaid aasia turiste. Toitlustusasutuste tülpinud naeratusega ettekandjad kutsuvad keha kinnitama. Hoomamata päritolu aasiast pärit wannabe'd pakuvad fototeenust: "You here, I picture, you 3 pay, print photo get" - noh, saite aru? Projekt "I am tea" veidi teises võtmes. Ju siis on võimalik ka niiviisi ära elada, pakkudes külastajatele kolme euro eest prinditud fotot katedraali ees. Kauplemine jätkub kõrvaltänavatel, pudipadipoed, meened, jäätisekioskid, käsitöö, maalid.. pikk nimekiri. Mis vähegi vaatamist väärt on või unikaalseks kohaks siin linnas, see ka kaubaks tehakse, olgu külmkapimagneti näol või pärismuuseumisse piletit lunastades.

Suur rõõm on ära proovida ka Itaalia pizza. Mõeldud-tehtud, sobivas söögikohas võtame istet ja asume pitsat valima. Päris kiiresti tuuakse, võibolla minutit kümme. Teenindus kahjuks selline keskpärane, "tere, mis-te-nüüd-soovitegi, olgu-ma-siis-toon, makske-nüüd-kiiresti-ära-ja-vabastage-koht" -stiilis. Mulje on, et turistidest ollakse väsinud; vaadates masse tänaval, täiesti arusaadav ka.. kuidas siis pizza maitses? No ei olnud viga! (Kuu aega hiljem kodus Järve keskuses pakutakse küll paremat :P). Cappuccino võtan ka, see on täitsa hea, siiski rohkem nagu latte - serveeritakse suuremas tassis, kui põhjas ja idarannikul. Arvel ei olnud ka viga, tuleb kahjuks kinni maksta ka neli euri per face kohatasu (või katmistasu või istumistasu või nimeta kuidas tahad). Itaallane ikka oskab :-) Reisijumal peaks nüüd mõnda aega jälle rahul olema.

Ikka tuleb maitsa ka kohalikku jäätist - ja on jälle väga hea! Maitsetut või viletsat jäätist seni kohanud ei ole. .. Niiviisi läheb aeg ja liigume rahulikus tempos ja kingataldade sahinal tagasi parkla poole, kus hommikul alustatud sai. Kõndida on mõned kilomeetrid, ilm on suviselt 23kraadi, valime veidi teised tänavad ja liigume aeg-ajalt teisele poole jõge, et võimalikult väikese ajaga võimalikult palju näha. Jälle on tänaval palju politseijõude liikvel, samuti sõjavägi kesklinnas raekoja platsil.

Firenzet on nüüd veidi nähtud, kuigi kahjuks õige vähe, kuid mis sa ikka teed, kui aega ülearu palju käes ei ole. Moodsamad linnaosad jäid nägemata, raudteejaama ei jõudnud, rahulikumat elu-olu oleks ehk samuti tahtnud näha. Jõuab, järgmisel korral.

Hilisel pealelõunal stardime linnast, suund läänerannikule. Päev möödub peamiselt sõites, aeg-ajalt peatused, et pilte teha. Eelistame ikka väiksemaid teid ja rohkem vaateid. Veidi enne loojangut võtan cappuccino (kange ja hea) väikesest baarist mägedevahel; kohalikud jahimehed istuvad siin ümber laua, mängivad kaarte ja mekivad veini.

Õhtuks jõuame Fonteblanda'sse (Grossetto'st veidi lõunapool). Mere ääres on niiske, laseme autoaknad alla ja sääsed lendavad sisse! Nagu juunikuus Eestis.. .. Autoga hakkan lõpuks ära harjuma, nüüd kui nädal aega on juba pedaale pressitud. Sõitmisest siiski täiesti väsinud. Päeva läbisõit 331km. Hotell (Cala di Forno) on väike ja kompaktne, inglise keelt räägitakse hädapärast, mis meil sellest - saaks juba puhkama :-)

VI - Pienza, Piccolomini muuseum, Siena

Kuues reisipäev algab kenasti - hästi välja puhanuna võtame ette hommikusöögi hotellis. Toiduvalik taaskord väga hea, pakutakse ka barista valmistatud cappuccinot (mina ei saa aru, kellele need kohviautomaadid üldse on, kui barista kõrval kohvijooke valmistab :P) Õhtune piljardi- ja jalgpallilounge on hommikusöögiks ümber disainitud - kogu söögikraam asetseb kahe kokkulükatud piljardilaua peal :-) Ruumis on spartalikult jahe, arvan 15c või nii. Küttehooaeg ilmselt veel alanud ei ole.. Võileivad söödud, cappuccinod joodud (põhjapool on ikka parimad), aeg päev ette võtta.. Ikka aeg-ajalt peatume ka teeservas, lootuses jäädvustada Toscana unistuste-vaateid ka kaameraga. Ei olegi nii lihtne ülesanne - sa pead teadma, kuhu sa lähed, millal sa lähed; lisaks, ilma/valguse osas peab ka õnne olema. Val d'Orcia on päris suur ala, teedest-radadest-parkidest-põldudest läbi põimitud - nii et tuleb eraldi nädal-kaks varuda, kes fotode osas koort soovib riisuda. Ühel hommikul vestleme sel teemal ka kohaliku itaallasega, kes teemat veelgi laiendab: "Võtke vabalt aasta! Sest igal aastaajal on nii erinevad värvid ja valgus." Oleme põhimõtteliselt nõus. Hiljem, Piccolomini suveniiripoes sadade ja sadade Toscana-superpiltide kõrval (postkaardifotod on muidugi nii värviliseks keeratud, kui üldse võimalik) mõtlen selle üle uuesti ja nii ta on - tuleb võtta aasta, et Toscanasse tagasi tulla, ja tegeleda vaid pildistamisega :-) Kui palju vaba aega jääb päeval - pildistamisetunnid on ikka hommikul ja õhtul :-)

Hommikul hotellist startides tuleb meile vastu kamp sinistes dressides noori - selja peal selges Eesti keeles: "Eesti". Vaat nii, täiesti suvalises väikeses mägikülas Itaalia keskmaal tulevad vastu kaasmaalased. Kuidas see Hemingway ütleski - igas sadamas on vähemalt üks eestlane?

Täna hommikupoole on plaan Pienzas Piccolomini majamuuseumis ringi vaadata. Kesklinnas on selle tarvis sisustatud õige mitu hoonet (mis kunagi ka perekonnale kuulusid). Perekonna ajalugu on uhke, on olnud võimalus säilitada olulised arhiivid mitme sajandi vältel (al 13.sajandi algus). Giid ruumides sees pilte teha ei luba, no kogemata mõned ikka teeme. Pienza ise kuigi suur asula ei ole (veidi üle 2000 elaniku) ja suure osa ajaloost ongi piirkonda valitsenud (ja maad omanud) Piccolomini perekond. Vaatamist-kuulamist on kultuuriloolises võtmes siiski palju ning sellest annab märku ka võrdlemisi suur hulk turiste. Samuti on külastajatele ringkäigud võrdlemisi hästi ette valmistatud (giidid, audiogiidid, ingl. viited/seletused igal pool). Neli tundi möödub lausa lennates ja pealelõunaks oleme Piccolomini'de ajalootunnist täiesti oimetud.

~~~~~

Vahepalana tahaks ära mainida mõned andamid turismijumalale Itaalia tanklates. Põhimõtteliselt on tanklas kahte sorti tankurid: Self (ise tangid, kütus odavam) ja Service (miski kohalik vend tangib, kütus kallim). Seda "Service" silti esimest korda ei märganud ja tuli paagitäie eest õige krõbedat hinda maksta - "Service" kütus ei ole reeglina mitte mõni sent kallim, vaid ikka mõnikümmend senti kallim. Pikaks ajaks jääb õppetund meelde. Tanklasse sissesõidul suurel tablool on kirjas ainult odavam, ehk "Self"-hind.

Järgmine lugu on mõni päev hiljem jälle tanklas - jälgime nüüd rangelt, mis sorti tankuri juures kütust tuleb võtta. Sedakorda on mure itaalia keele mitteoskamisega - ekraanilt ju keelt suurt ei mõista. Saan siiski niikaugele, et kaardid ja koodid korralikult sisestatud ja lähen tanklapüstolit paaki panema.. vahepeal on aga keegi nobenäpp valinud (minu kaardile) enda tankuri. Minut hiljem on mul küll paak kütust täis, kuid arve tuleb oluliselt suurem, kui kütust saan - ehk siis keegi on minu kulul paagi täis lasknud :-) nutikad vennad, need itaallased. Oot-oot, õiglus tuleb jalule seada - lähen kohaliku service-guy juurde asja klaarima. Esimene vastus - ei ole enam midagi teha! Juba tangitud ja makstud, mis sa enam vehid siin. Seletan siis edasi, kuigi tüüp inglise keelest suurt aru ei saa. Vahepeal üks signora aitab tõlkida. Kaks põmmpead saavad lõpuks aru, mis mure mul on - mõlemad nagu ühest suust: enam ei aita ei ussi- ega püssirohi, kõik juba tangitud ja makstud. Mina vastu, no worries, helistame ülemusele ja küsime. Viisteist minutit raiun seal vendadega, kuni ühel villand saab, helistabki ülemusele ja küsib, mida edasi teha. Vahepeal suhtleme Guugli tõlgi abil. Pika telefonikõne järel asub (veidikenegi inglise keelt oskav tüüp) tagaruumis tankla kaameravideosid üle vaatama - leiabki lõpuks tõestuse, et olen tankinud kindlal ajal kindla hulga kütust (diisel), kuid maksnud hoopis teise tankuri kütuse eest (bensiin). Konsulteerib veel ülemusega ja tuleb otsus: maksta turistile sularahas vahe välja, nõuda kohalikult kurikaelalt (kelle autonumber ilusti kaameras olemas on) see hiljem välja. Ajakulu oli õige suur - kuid õiglus sai jalule ning kaks korda järjest kütuse eest topelt ei maksnud.

Viimane sarnane juhtum on tekkimas kus? Ikka ja jälle tanklas, reisi viimasel päeval. Tavapäraselt on Self ja Service kõrvuti, hinnavahe kolmkümment senti. Sel puhul on rakendatud lisakavalust - Self-tankuri juures on silt "Fuori Servicio" (ei tööta). Vaatan mõttega tankuri displeid - kõik ju töötab... kuid autosid ligi ei lasta (helkurtorbik on keset teed) ja kütust saab ainult "Serviced" tankurist. Kuid tühja paagiga masinad on palju ja kes see viitsib järgmist tanklat otsima minna? Tangivad nagu mikid - huvitav kas vannuvad ka rooli taga. Samas kohas alustasime reisi kümme päeva tagasi, nii et teame, et lähedal on veel palju tanklaid. Viis minutit sõitu ja saame paagi mõistliku hinnaga kütust täis. Liitreid läheb paaki ~40, nii et "Service" eest oleks juurde maksnud ~12 eurot. Mitmel pool oli hinnaerinevus veel suurem, 40 sendi juures. Kokkuvõtteks - silmad tuleb tanklates mitte lahti, vaid ülilahti hoida :-)

~~~~~

Niisiis, Pienzast liigume pealelõunal edasi Siena'sse (vastu tuleb esimene Ferrari - alles kuuendal päeval; ja kus? Val d'Orcia viimamarjapõldude vahel). Ei ole seegi liiga suur metropol, kuid elanikke siiski üle viiekümne tuhande, nii et +/- Pärnu suurune linn. Jätame auto taas linnaserva ja hakkame keskuse suunas astuma - ala on kompaktne, kaks kolm kilomeetrit ja oleme raekoja platsil kohal. Teekond läbi vanalinna on intensiivne - salvestame kõikide meeltega kõike, mida aegruumil sellel hetkel pakkuda on - inimmassid tänaval, aja jäljed kivis (Siena kohta on "Aja jälg kivis" muideks eraldi saade täiesti olemas, ERR arhiivis), tuhanded erinevad vastutulevad näod, toidulõhnad restoranidest, vaateakende külluslikud-luksuslikud väljapanekud.

Keskväljakul kohtame kahte eestlast - Hemingwayl oli ikkagi õigus.

Vanalinna serva peal, jalgpallistaadioni kõrval Lizza pargis on end sisse seadnud tänavalaat - jõuame seda väisama juba üsna pimedas. Mürgel on ka siin päris paras ja üksteisest ületrumpamiseks on palju ärid abiks võtnud arvestatavad helisüsteemid. Väga kontrastselt mõjub platsiserva üles seatud hiiglaslik vaateratas - värvimuutuva LED-valgustusega. Keset laadaplatsi on end üles seadnud hispaanlaste telk - pakutakse paella't mereandidega. Hispaanlane ei saa olla itaallasest kehvem - muusika üürgab nii, et enda kuuldavakstegemiseks pead hääle pea et kähedaks röökima. Üldine toiduvalik on pigem selline snäkid, juustuvalik, salatid, mereannid, veidi makarone ka. ("Pasta" ei kõla kuigi koduselt :-).

Kõhud siiski täitmist vajavad, võtame ühest Austria toidutelgist korralikud praekartulid ja laseme hea maitsta ja saame ka korra istet võtta, et laadamelu vaadelda. Kell on õhtul kaheksa paiku ja nagu ikka, on tänavad sellel ajal rahvast täis. Õhtu on parajalt soe, leebed kakskümmend kraadi.. Tagasiteel linnaserva proovin tassi cappuccinot - on teine siin õige kange! Kuid väga aromaatne ja maitsev. Viimati pakuti sellist suusatõrva 2006 aastal ühes Algarve (Portugali) bensiinijaamas. Kuid kange oli ka helinivoo siin Siena kesklinnas :-) Nii et kohv kulub marjaks ära. Maitsen ka Gelato't tänavakohvikust - maitseb ülimalt hää. Jäätisekioskeid on vaat et kõige rohkem üldse linnapildis, teiste toitlustusasutuste vahele tipitud, värvilised ja seitset sorti stiilis "Gelato" sildid õhtus helendamas. Kuid aeg on juba üsna hiline, stardime Sienast edasi põhjapoole ja leiame hotelli (Alcide) Siena ja Firenze vahepeal, Poggibonzi's. Päeva läbisõit 127km.

V - Marmore, Bolsena

Viies päev stardib, ja stardib varahommikul kl 3.30 - uni lihtsalt läinud. Kasutan aega eelmiste päevade kohta märkmeid tehes (päeval on selleks vabu hetki vähe). Pilkases pimeduses kämpingusse jõudsime (järsud tõusud kruusateedel), pilkases pimeduses ka liikuma hakkame - kell 5.15 mootorile hääled sisse. 6.15 peatus tanklas - cappuccino, mõned saiakesed. Meeleolu ei ole kuigi ülev, pigem roidunud-väsinud. Ilm on ka endiselt jahe (hommikul 9c), kõrgus merepinnast samas vaid ~450m.

Seame päeva esimese sihi Marmore kose suunas - see on 170km sõitu, mägiteedel, väikestel teedel. Ikka üle kolme tunni liikumist :-) Marmore Falls on kahjuks suletud - eemalt küll miskid fotod saame tehtud, kuid nn peakosele ligi ei pääse. Kogu koht on väga teemapargiks tehtud, kommertsiks tehtud - suured sissepääsud (mitu väravat), laudteed ja erinevad rajad koseni, kohvikud, suveniirid.. nagu lõbustuspargis. Internetis kahjuks sulgemise kohta info puudus - nii et parimast kohast me koske ei näe. Miskid väikesed rajad lähevad kose juurde ka mitteametlikult - proovime sealgi õnne, kuid peakosk on sealt vaadete eest varjatud ja mööda libedaid kive ja järske nõlvi allalaskumine ei tundu ülearu hiilgav mõte.

Peame päris pikalt aru Marmores, mida/kuidas/kuhu edasi. Kohe-kohe on pool reisi läbi ja peamine otsustamist vajav küsimus on Rooma - minna või mitte minna? Kahe tunni autosõidu kaugusele jääb rooma. Kaalume pikalt ja põhjalikult, otsus: Rooma seekord ei lähe, liigume siit hoopis edasi üles, Siena poole.

Bolsena järve ääres võtame aja maha Marta linnakeses. Väga tuuline on, järveke tormab nagu meri :-) Loodame leida kena kõhutäie süüa, kuid sellegagi ei ole õnne - söögikohad suures osas suletud (hommikusöök on läbi, õhtusöök algab 18-19 paiku), lahti vaid mõned üksikud kohvikud. Eemalt paistab silt "Pasta" - loodame siit mõne sooja pastaroa leida. Õnn ei ole meiega - siin valmistatakse toortaignast makarone :-) miski vintske lihatüki ja kuivanud vorstikesi siiski saame, mõni saiatükk ka kõrvale. Võtan peale seda kesist suupistet kõrvalkohvikust cappuccino - maitseb keskpäraselt, hind samas väga okei, üks euro ja kümme senti. Räsitud, aga mitte päris nälga suremas, liigume tohutus tuules tagasi parklasse - reis peab jätkuma..

Teepeale jääb veel selline äge nähtus nagu Cascate del Mulino - selline looduslik spa, 37-kraadise veega. Nagu Itaalias kombeks - rahvas jälle murdu. Vesi peaks aastaläbi täpselt sama soe olema.

Õhtuhakul leiame hotelli Siena provintsis, Chianciano Terme's. Väsinud nagu koerad - puhkus ausalt välja teenitud. Päeva läbisõit 493km. Märkmetes selle reisipäeva kohta olen kirjutanud a la "Täiesi mõttetu päev, blogisse mitte postitada" :-) Sellise reisiformaadi puhul on kerge lühis reisi keskel täiesti normaalne nähtus - esimesed kolm-neli päeva on ootused ja energia väga kõrged, peale seda ootused on endiselt väga kõrged, kuid energia ja jõudlus stabiliseeruvad. Tulemuseks on tavaliselt läbimõeldumad otsused ja rahulikum reisitempo.