XI - L'Iseo ja Piazzolo org

Üheteistkümnes päev, reisi viimane. Aega on siiski hilisõhtuni, nii et plaan on minna veel ühte järvekest vaatlema, l'Iseo, veidi väiksem kui Como ja Garda ja asub kahe viimase vahel.. Hommikusöök (Hotel Terme San Pancrazio) on puhasulaluksuslik, eilsega võrreldes - kõik perfektne, käpakohv, omlett ja sink, müslid, suupisted, majakoogid. Itaaliakeelset rõõmsat hommikusöögisädinat kuuleme ka, noogutame ja vehime kätega ja mõmiseme midagi kaasa ja asjad laabuvad nagu Itaalias ikka. (Olgu eilne hommik meile õppetunniks - ei minda kodumajutusse, vaid võetakse korralik majutusasutus).

L'Iseo ei ole sugugi mitte viletsam enda suurtematest/kuulsamatest vendadest - sama ilus, sama läbipaistva veega, sama kaunite vaadetega. Mitmed villad kallastel, palju sadamaid ja paate, kurvilised teed, rohkelt peatuspaiku, et vaateid nautida.

Mitte kuigi pikalt ei õnnestu aega surnuks lüüa minijärvekese kaldal, nii et lõunapaiku liigume veidi ülespoole mägedesse, lootuses veel mõned korralikud maastikufotod üles võtta. Parasjagu udune-sombune ilm on ka, nii et ehk avaneb kõrgustes kauneid vaateid.

L'Iseo hingab ilmaga samas rütmis - on vaikne ja jahe, ja inimesi on vähe.. Põhja-Itaalia järvede maagia ja aura on muidugi midagi väga erilist, raske sõnadega kirjeldada. Sa oled kaldal ja vaatad läbipaistvat peegelsiledat vett ja võimsate mägede poolvarje ümberringi - ja siis saad aru, mis inimesi siinsete kallaste äärde on tõmmanud, iidsetest aegadest tänasest. See on selline parajaks timmitud segu rahust, vaikusest ja ürgsest loodusest..

Ardesio lähedal teeme väikese peatuse, sõidame asulast veidi välja, metsale-mägedele nii lähedale kui võimalik (= nii kaugele, kui esiveolise masinaga saab) ja siit edasi mööda väiksemaid radasid jalgsi edasi :-) jalutuskäik Itaalia alpide serva peal, Piazzolo orus.



Vaatan hiljem kaardilt, asulad ongi kõik suhteliselt väikesed ja mööda maastikku hõredalt laiali puistatud.. liikumine on siin raske ja kõik suuremad tegemised (nt ehitus) vajavad korralikku planeerimist ja võtavad rohkem aega kui tasasel, kergelt ligipääsetaval maal.
Ega guuglil päris täpselt ka aimu ei ole, mis teed ja olud siin on, päris mitu korda on juhatatud läbimatule off-road teele. Samuti linnas on kaart juhatanud nii kitsale tänavale, et rolleriga mahuks läbi, kuid autoga enam mitte.

Kohe jalutuskäigu alguses liitub meiega üks õige rääbaka olemisega koer :-) ju ta kusagilt kohalikust külast on, puha luu ja nahk, kuid saadab meid terve tee heatujuliselt. Hiljem miski külamees sõidab motikaga mööda ja kutsub loomakese ära..

Loodus on siin väga eestilik, kui järsud mäeküljed välja arvata. Ei mingeid palme ega ülearu eksootilisi puid. Pigem sellised suuremakasvulised okaspuud, kuused-männid ka täitsa olemas. Väike ojakene voolab ka täpselt kahe mäetipu vahel, on teine samuti raskelt ligipääsetav, kuid pisikesed jalgrajad siiski aeg-ajalt alla lähevad.

Oja-jõgi on jälle klaari veega, siin-seal minikärestikud ja -basseinid, mis vastavalt maastikule aegade jooksul on tekkinud. Ilus ja puutumatu loodus. Aeg-ajalt on teepeal ka mõni üksik hoone - inimtegevuse jälgi on, kuid inimesi endid sel korral näha ei ole. Ühe majavundamendi juures sebib ringi väike tumehall hiir - muidu hiir nagu hiir ikka, kuid karv on tumedam ja tihedam, kui Eesti hiirtel :P võibolla on see alpi kliima ikka selline jahedapoolne aastaläbi :-)

Niiviisi läheb jälle paar tundi mööda ja hilisel pealelõunal hakkame Milano poole tagasi liikuma. Liikluses on aeg-ajalt seisakuid, nii et raske ajavaru on igati õigustatud. Külastame veel viimast korda poodi, et tagasilennuks veidi näksimist varuda, samuti kasutan juhust võtta üks tass korralikku Itaalia cappuccinot. Noh, võtan kaks, kuna õhtu saab täna pikk olema. Auto tangime kaelani diislit täis ja viime rendifirmasse. Tagastamine läheb kenasti, küsimusi ei esitata ja broneering kaardilt vabastatakse kiirelt. Teenindus väga hea. Tänase päeva läbisõit 217km. Kilomeetreid terve reisi peale saame kokku kusagil 2800. Huvitav, et seni on sõidukilomeetrid ikka samasse suurusjärku jäänud sarnastel reiside, keskmiselt nii 250-300km päeva kohta.

Edasi juba lennujaama, kus mõned tunnid on aega parajaks teha, check-in avatakse hommikul kella nelja paiku. Ootajaid-reisijaid liigapalju ei ole, elu lennujaamas on rahulik. Politsei käib vahepeal dokumente kontrollimas. Kella kolme paiku läheb elu jälle käima, väljuvad esimesed lennud Marrakech'i. Tore on mööduvaid inimesi vaadelda - nii erinevad olemise ja näoilmetega, kõik reisivintsutusteks valmis. Check in avatakse õigeaegselt ja unistena astume peagi lennukile. Lend laabub kenasti ja vihmases-uduses ilmas oleme kodus tagasi. Vahva reis oli :-)

Fiat Tipo Estate 2019

Ligi kolm tuhat kilomeetrit erinevaid teid on päris parasjagu, et ühe autoga harjuda ja tema iseloomust veidi aru saada. Kirjutasin 2012a Hispaania reisist ka mõne sõnaga autost (siin), nüüd on see vahva võimalus jälle.

Fiat Tipo on selline hmm, eksootiline masin, mida Eesti liikluses ülearu tihti ei näe. Vaatasin ka Autospiriti kodulehele, mudelit ei ole üldse laos, tuleb eraldi tellida. (Update, veebr. 2020, diislit ei ole enam isegi hinnakirjas). Laos on näpuotsatäis hispterite lemmikuid Fiat 500, ja mõned väikekaubikud. Amtel'i kodulehe andmeil müüdi aastal 2018 lausa 12 Tipot, nii et tervelt üks auto kuus. Võrdluseks, Skoda Octavia't müüdi üle tuhande auto, nii et ca 100 korda rohkem. Veel võrdluseks, Porsche Cayenne' müüdi 2018 aastal 46tk, pea 4x rohkem. Olen Tallinnas ringi sõites silmad lahti hoidnud, et kas mõni Tipo vastu/mööda sõidab? Ei ole näinud seni mitte ühtegi. Nii et haruldane auto, Eestis. Fiat 500 on näha küll ja veel (arvestamata CityBee punaseid rendiautosid).

Vaatan netist ka 2019a Tipo kohta, no et mida arvatakse autost ja kas sõita ka kõlbab. Ülevaateid on seinast seina, päris ühest seisukohta nende põhjal võtta ei saa. Mainitakse viletsat odava musta plastikuga siseviimistlust, ebamäärast manuaalkasti, ebatäpset rooli. Kiidetakse 1.4 turbomootorit (bensiin 88kw, 215Nm @2500rpm) ja 1.6 turbodiislit (88kw, 320Nm @1750rpm). See viimane oli meil ka 11 päeva kasutusel ja väga hea mulje jättis, diisel ikka tirib mõnusalt juba madalatel pööretel ja mägiteedel liigutab see autot märksa jõulisemalt kui bensukas.

Tipo on selline säästuauto, hinnad on 15-25k vahel, ehk siis sama mis Auris või Cee'd või i30 või Octavia. Fiati on aegade jooksul kummitanud mitmed kvaliteediprobleemid, ju on üliväikeste müüginumbrite koer just siia ka maetud. Kuid, sõiduvahendina jättis täitsa okei mulje, ei märganud, et käigukast kummist oleks või rool ei keeraks. Samas on võrdluse küsimus ka, Aurisel ja Cee'd'il on rool tõesti täpsemad, Aurise manuaalkast ka. Suurust kamasinal  piisavalt, 4.57m pikk ja seest üsna ruumikas. Enamus autotestijaid kirjutabki, et autot nagu veidi oleks, kuid hind on liiga kõrge, kõiki miinuseid arvestades. Nii et sellise tausta ja ootuste pealt me Tiposse istume ja liikume asume.

Esimene mulje maanteel - vaikne on! Kuigi diisel, siiski vaikne. Võrdlen muidugi Aurisega, mis omas klassis on üks kõige lärmakamaid. Veljed on Fiatil 17-tollised ja rehvid üsna õhukesed - see komplekt lisab veidi sportlikku tunnetust ja jäikust. Asfaltile sobib kenasti, kruusa peal tahaks pehmemat/kõrgemat rehvi. Laheda 120kmh liikudes on täitsa kindel tunne, auto ei hüppa, auto ei uju, tundub et ruumi suurtemateks kiirusteks on piisavalt. Ootasin rohkem sellist seebikarbitunnet, nagu väiksed/odavad autod ikka, kuid üllatus on positiivne, auto on täitsa nn ühes tükis, jätab suurema/tugevama mulje, kui numbid hinnalipikul näitavad. Vahel öeldakse, et "jaapanlased/korealased" on sellised õhukesed nähtused ja "sakslased" on nagu kivist, st väga hea ehistuskvaliteediga, nn ühes tükis. Fiat kaldub pigem sinna sakslase poole, täitsa ühes tükis masin.

Mida veel, itaallaste eksootilise väike-keskklassi masina kohta. See musta-odava plastmassijutt vastab tõele, armatuur on justnimelt sellisest materjalist, näeb välja nagu seguämbrid ehituspoes (kuigi miski väike muster on peal). Autotestijate lemmikliigutus - armatuurile koputamine - möödub siin autos küll üsna kõva klobina saatel. Plastik ise õnneks ei nigise-nagise, noh auto on samas uus ka, vaid 10,000km sõitnud. Juhiiste on keskpärane ja laialivalguv, peale viiendat sõidupäeva harjun ära, kuid mugava istmega tegu ei ole. Manuaalkast ja diisel lähevad hästi kokku, sõidurõõm. Diisel rebib, ei teki kordagi muljet, et kohalt minnes sureks masin välja või maanteel möödasõiduks jääks jõudu väheks. Kütusekulu väga mõistlik, saime 3000km peale kokku 5.6l /100km. Tootja väidab maanteel kütusekuluks 4.4l/sajale, nii et paagitäiega (50L) peaks üle tuhande kilomeetri sõita saama.

Tipod tulevad Türgist, Tofas'i autotehasest. Kuidas uue Tipo pikaajalise töökindluse kohapealt on, selle kohta on infot vähe, masin läks tootmisse alles aastal 2016a lõpus. Muus osas on masin nagu üks uuema aja sõiduk ikka. Stereo kvaliteet keskpärane - ei oodanudki midagi erilist. Näidikud ja kellad ja nupud ja lülitid on kõik kenasti paigutatud, kiirus, reisiarvesti, kütusekulu keskmine jm on igal hetkel näha ja seatavad mõlemal ekraanil (väike ekraan rooliratta taga, suurem ekraan keskel). Varustuses on veel kurvituled (päris kasulik asi, pimedas kitsal mägiteel sõites) ja tagurduskaamera koos anduritega, nii et tagurdamine on topeltmugavaks tehtud..

Kokkuvõtteks, auto täitsa meeldis :-) usaldusväärse mulje jättis. Hea tõmme, ökonoomne, vaikne, ruumikas. Muideks, start-stop süsteem on autol ka, samuti kallakult stardiabi (jätab hetkeks pidurid peale). Ja veel, see auto käivitub võtmest, mitte nupust :-) Kui nüüd kvaliteet kestaks aastast aastasse, siis oleks täitsa arvestatav tööloom, tööle-maale-poodi-koju masin.. ja veel, Tipo on Eestis tänavapildis haruldane auto :-)

X - Milano

Reisi kümnes päev alustab. Oleme suhteliselt põhjapool tagasi, ring Toscanas on tehtud ja võtame nüüd päris vabalt, jääb-ette-mis-jääb-ja-seda-ka-vaatame rütmis.. Eile õhtul poolpimedas jõudsime Tortona öömajja, kus algas Itaalia tsirkus osa X. Kohalik mees Marco on õige väsinud olemisega ja tõre, sassis pesemata pea ja tusase olemisega ja ei varjagi, et tuju on halb. Olgu, me tahame ju kõigest öömaja.. las ta siis tusatseb. "Ma olen praegu haige", ütleb võõrustaja nipsakalt, ja läheb jalgpalli edasi vaatama..

Tagasi tänasesse - hommikusöök on meil hinna sees ja ootamegi kuninglikku kohtlemist ja valikut, nagu meil seni ikka on olnud. Läheme kokkulepitud ajal alla kööki ja.. mitte kedagi ei ole, mitte midagi ei ole. Tuli ka ei põle. Ruum on külm nagu hundilaudas. Istume laua taha, vaatame ringi niipalju kui lakkekeeratud seasilm võimaldab ja mõtleme, et mida me siin täpsemalt sööma siis peaksime. Minutit viis saame oodata, siis tuleb Marco, ikka sama tusane ja tõre, kaasas kaks pakki miniatuurseid saiakuivikuid, kaks jogurtit ja kaks tassi kuuma veega ja lahustuva kohviga. See kidur söögiviirastus pannakse lauale sellise graatsia ja uhkusega, nagu oleks serveeritavad toas just värskelt valminud unikaalsed ja ülimaitsvad. Vaat sulle hommikusööki :) see vist on uni. Hõõrun silmi ja näpistan end põsest, ikkagi ei ole uni. Kui mitte uni, siis kas see on nali? Meest ei ole kuskil. Ragistame siis enda kaks kümnegrammist kuivikut, sajagrammise jogurti ja halva kohvi kerre.. Marco ilmub vahepeal jälle kusagilt välja. "Kuidas siis elu Itaalias on?" küsime. "Täitsa okei on" kähvab mees "kust ma peaksin teadma". "Me läheme Milaanosse, oskate te soovitada, mida seal vaadata on?" pärime edasi. "Mitte midagi ei ole vaadata, peale Duomo ja Galeria. Muu on ainult mõttetu rahvamass ja immigrandid". Positiivne mees, see Marco. Võtke siis teadmiseks, kui järgmine kord sinna ööbima satute. Tasume arve, ja koheselt tõuseb mees lauast, teeb ukse lahti ja näitab õue suunas. "Hakake juba liikuma" mõtleb ta, niipalju siiski veab välja, et valjult välja ei ütle. Selja taga seinal on välja prinditud booking.com'i sertifikaat 8.5 tärniga. Hoolitseme selle eest, et see õiglases suunas korrigeeritud saaks (hindame kogemust 0.1 kümnest, kahjuks Booking alla 1.0 valida ei lase)

Meie igavesti truu Fiat käivitub poolest pöördest - palju rõõmsamalt kui tusatidedikust võõrustaja. Kui kena on vajutada alla sidur ja tunda kuidas auto paigalt võtab - saaks juba minema sellest õnnestust kohast. Mõni kilomeeter on põldude vahel tiirutamist, enne kui kiirteele jõuame.. ja ilm on veidi sombune ja jahe, nii kümne kraadi ringis. Milaanosse läheneme niisiis lõunast ja  kena parkimiskoha leiame mõni kilomeeter enne keskust, Schiavoni/Meda tänavanurgal. Mööda Giuseppe Meda tänavat hakkamegi ülespoole liikuma - ikka Duomo suunas.. üks hommikune traditsioon on täitmata - korralik kohv. Torrefazione Colombia' kohvikus maitsen cappuccinot - täitsa toimiv, noh, vaatame tõele näkku, ülimalt maitsev. Eriti peale hommikust "kohvi". Kohvik ise on väga lahe, selline küllaltki kitsas ruumikene, kus palju inimesi korraga proovivad olemise  mugavaks teha ja kõik külauudised ära rääkida. Täiesti kirju seltskond jälle, mundris politseinikud, vanaisad-vanaemad, paar ema lastega, pintsaklipslased ja üks loll turist ka. Tahan arve tasuda kaardiga, ei lubata, summa liiga väike. "Võtke tasuta" ütlevad leti tagant. Aga ma ei taha tasuta, vastan. Meil on odavam teile tasuta see anda, kui kaardimakset teha, seletatakse. Pingutan nüüd ja kraamin kõikidest taskutest mündid siiski lagedale ja saan kohviarve tasutud. Tänan eraldi külalislahkuse ja maitsva kohvi eest. Kümnes päev ja kohvikvaliteet on igal pool ikkagi suhteliselt hea - peab väga halb õnn olema, et viletsat oakohvi saada.

Niiviisi lonkides ja iga hetke nautides oleme varsti Duomo juures väljas. Melu nagu veidi on, kuid vähem kui Firenzes. Tööpäev ka, arusaadav, paljud on ikka tööl.. piletisaba on siiski mõned sajad inimesed, kes sisse soovib minna. Plats on tuvisid ja turiste täis, nende vahel saalivad ringi ettevõtlikud aasia tegelased: "You here, I picture, I print, you pay, yes?" "No". "Beautiful picture, you pay, yes?" "No." "Great picture, you duomo, pay 3 euros now, yes?.." jne jne. Kolmanda "ei" peale annab alla, lööb käega ja läheb järgmise mööduja juurde sama lauluga.. Duomo on uhke küll, grandioosne ja kauni arhitektuuriga.

Kohe Duomo kõrval on Galeria, see imeline kõrge laega tänav.. no on alles glamuur, puha kuld ja kard ja kaunid, imeliselt lõhnavad inimesed. Ja ahhetavad, silmipööritavad turistid, kes teevad tuhat selfit ja sada videot. Ja mõni üksik valitud kohvik, nimesildid puha kuldsed, lauad toolid sameti-siidiga kaetud..

Kui nüüd Marco sõnu uskuda, saab siin Milano otsa - edasi on vaid häda ja viletsus ja kollitavad immigrandid. Ega's midagi, tuleb proovida :) Kohe Galeria' kõrval on Scala ooperiteater ja teatriväljak.. liigume sealt mööda Manzoni tänavat Montanelli aedade poole.. vaatan samal ajal kaarti - põhimõtteliselt on igal tänavanurgal mõni kuulus-ajalooline hoone, niisiis tuleks linnas peatuda mitmeid päevi/nädalaid, et rahulikul sammul Milano olemusest aru saada. Eks siin ole tegutsetud juba mõnda aega ka, elutegevuse märke on aastast 600 eKr, ja sealt edasi on ehitatud-lammutatud lugematul hulgal hooneid. Siin-seal on ajaloohõngu üsna kaugetest aegadest, nt San Lorenzo sambad, ehitatud ca 1600a tagasi..

Montanelli aed/park on päris suur ala, üle kümne hektari rohelist oaasi kesklinnast veidi kirdesuunas. Kell on ühe paiku päeval, paras aeg pargipingile istuda ja jalga puhata, veidi mõtteid mõlgutada, mõelda tagasi eelmisele üheksale päevale, mis nüüdseks seljataga on.. nii teemegi, Dungoni' palee eest on väike veesilm ja riburada pinke - laseme oktoobrikuupäikesel end soojendada ja vaatleme rahulikult kulgevat keskpäevaelu.

Siit veidi üle kilomeetri lääne suunas asub teinegi park, hiiglaslik Parco Sempione, ca kakskümmend viis hektarit suur. Täna on kõndimise päev, kõnnime nii et jalad löövad tuld, ringi ümber Milano kesklinna. Sempione pargis käib samuti vilgas elu - jalutavad perekonnad, tervisejooksjad ja koertejalutajad. Näeme lõpuks ära ka kuulsad immigrandid, istuvad koos ühe vaikse puudesalu serval ja ajavad juttu. Samas kõrval kohe korravalvurid ka asjatamas, valmis vajadusel korda looma. Pargi loodetipus on triumfikaar, mis mitmest suunast väga hästi nähtav on.

Siinsamas kõrval asub ka üüratult suur Sforza kindlus (Sforzesco castle), rajatud 16 sajandil Milano hertsogi Francesco Sforza poolt. Kindluse põhimüürid on ca 150m pikad, nii et elu kindluse sees käis rohkem kui kahel hektaril. Härra hertsog on kunagi ikka suurelt ette võtnud, mulje on võimas ruumi siin tõepoolest jätkub. Veidi alhambrapärane motiiv jääb kusagil kaamera ette..

Kindlusele lähenedes kõnetab meid üks mees ja pakub käepaelu müüa. Räägib, et on pärit Senegalist ja elu Itaalias on karm ja kogub raha, et osta pilet ja tagasi Dakar'i lennata. Jääme päris pikalt juttu ajama, küsime täpsemate elutingimuste kohta, töövõimaluste kohta, ja kõike muud ka. Põgusa ülevaate saamegi, kuid paljud numbrid ei vasta siiski tõele, uurime seda hiljem. Mõned näited ka. Väidetavalt on lihtsa kahetoalise korteri üür kusagil 2000 euri kuu. Tegelikkuses siiski pigem 500-1000 vahel. Väidetavalt on odavaim pilet Milanost Dakari 400 euri. Otsisime Momondost, päris mitu pakkumist oli 200 ringis. Jäi veel päris segaseks toetuste saamine riigilt ja dokumentide osa ka - nii et mine võta kinni, on neil seal elu hea või halb. Meiega oli ta sõbralik ja juttu ajada oli huvitav, nii et olgu tal elu seal Milaanos kerge ja hea. Enda tähelepanu ta sai muredest rääkis, ja käepaeladki kinkis (!) meile kaasa. Korravalvurid aga hoidsid nii temal kui ta sõpradel hoolikalt silma peal, nagu ka igal pool mujal Itaalias seni näinud olime (ka hommikul Duomo ümber ikka mitu relvastatud salku ja soomusautot valvasid). Pool tundi hiljem pakuvad Liptoni välitelgi juures uusi tooteid kohalikud üliõpilased. Uurime neilt ka sisserändajate kohta, et paremat ülevaadet ja Senegali jutupaunikule veidi võrdlust saada. Kohalik neiuke arvab, et üldiselt ei ole immigrandid probleem - Itaallane on uhke ja kokkuhoidev rahvas ja mõne miljoni immigrandiga tullakse kenasti toime. "Minge Dublinisse" ütleb ta lõpetuseks, "seal on olukord palju hullem - kõik tänavad immigrante ja kerjuseid täis.."

Niiviisi hakkab meie jalutuskäik vaikselt õhtule lähenema. Kilomeetreid kolm-neli on tagasi auto juurde kõmpida ja veidi teisi tänavaid mööda kulgeme lõuna poole tagasi. Peatänava(te)lt kõrvale hoides on ikka huvitavam - kõik ei ole enam nii klanitud ja korras, ja ka rahvas tänavail on hmm, kuidagi veidi argisem, kodusem, tavalisem. Elutempo näib väiksetel tänavatel sammukese laisem, minnalaskvam, rahulikum.. Colombia kohvikus jälle peatus ja taas üks cappuccino. (Kui Eestis ka hinnad nii mõistlikud oleksid (1.10eur), oleksid need ka rohkem rahvast täis). Viisteist kilomeetrit kõnnitud, täitsa hea on jälle autoistmele end toetada. Diisel käivitub laitmatult nagu ikka - sõidame linnast välja ja hakkame majutust otsima.. Bergamo lähedal, Torre Ripa's leiame paraja hotelli (Hotel San Pancrazio) ja sinna ka ööseks jääme. Päeva läbisõit 140km.

IX - Carrara Kaevanduses

Üheksas päev stardib! Hommikusöök on jälle korralik, itaallane sind ikka päeva alguses nälga ei jäta. Oleme päris vahvas perehotellis, majas on kaheksakümnendate hõngu. Esimene koht, kus käpaga kohvi ei pakuta. Miski suur-suur metallvaat on lapiti riiuliserva all ja seal sees on tuline kohv. Teine samasugune vaat on kõrval, seal sees on tuline piim. Nii et kõigepealt keerad kraanist kohvi, siis teisest kraanist valad piima peale. Kõlab konservatiivselt. Kohv maitseb nagu pätikohv, käpakohvist jääb kaugele maha. Aga me ei virise üldse - võileivad ja juustud-singid olemas, müslid-jogurtid samuti, keeksid-majakoogid ka. Vanapaar on töö kenasti ära jaotanud - külalistega tegeleb naine, toiduga tegeleb mees. .. Plaanime täna Carrara marmorikaevandusi kaema minna ja nõnda ka sünnib.

Guugli kaarte sirvides on Carrara kõrval sellised päris valgetipulised mäed. Hooga võiks arvata, et tipud on nii kõrged, et lumi on maas, nagu põhja-Itaalia mägedes tihti. Aga, siin särab valgelt vastu hoopis valge marmor - ilmakuulus Carrara marmor. Paarisaja aastaga on maha lõigatud kaks peamist mäetippu ja see satelliitfotodelt vastu särabki. .. Saabume kella üheteistkümne paiku, teadmata kas ekskursioon kaevandusse on üldse võimalik. On küll, selleks on eraldi firmad, kes erinevaid ekskursioone läbi viivad. Valime variandi, kus külastajad viiakse maasturitega mäetippu. Pilet on 12.50 nägu ja järgmine grupp väljub neljakümne minuti pärast.

Viis minutit enne starti pannakse Defender'id sooja. On ikka monster, see defender - veoauto, mitte sõiduauto :-) Kaks autot topitakse puupüsti rahvast täis ja hakkab kiina-kääna ülespoole sõit. Tõus on kuussada meetrit, 400 pealt 1000 peale. Serpentiinid väga kitsad ei ole (raskeveokid peavad ka läbi mahtuma), kuid parasjagu järsud on küll. Iga kurvi otsas on suurem plats, kus neljasillaline veok kurvi mahuks võtma, samuti mahub nendes boksides veokast vajadusel mööda sõiduauto. Maasturijuhid on vilunud, gaasipedaal tallatakse põrandasse ja mootor undab kõrvulukustavalt. Kõik teed on ilusti piiratud, millega? Suurte marmorist plokkidega. Hiljem külastame väravate juures WC-d, jälle kõik puha marmorist, no ei ole imestada, seda materjali siinkandis jagub.

Üles mäeservale jõudnud, jagatakse grupid kaheks, inglisekeelest arusaavad ja itaalia keelest arusaavad inimesed. Kaks meest siis hakkavad seletama, kätega vehkides ja veidi kähiseval häälel (midagi ei ole ütelda, isegi nii väike tõus nagu kuussada meetrit mõjub temperatuurile - siin üleval on kaks-kolm kraadi jahedam kui all.. kui tuulehoog ka tuleb, on jahedus tunda). Fakte ja numbreid tuleb nagu Vändrast ja külastajad noogutavad kaasa ja ahhetavad ja pööritavad silmi. Põhimõtteliselt on Carrara marmor üks igavesti nõutud kaup ja on seda olnud aastasadu ja -tuhandeid; ei ole kuulsust, kes kaevandust ei oleks külastanud ja skulptorit, kes ei oleks siin tikutulega sobivad marmoritükki otsinud, sh Michelangelo ja Leonardo da Vinci. Praegusel ajal liigub marmor suures osas maailma ülijõukatesse riikidesse ja piirkondadesse. Millest on tehtud Abu Dhabi mošee väljak? No ikka Carrara marmorist.. Mis on Brunei sultani lemmikmaterjal? Noh, vastust teate juba.. Niiviisi laseme pool tundi infokiirteel seal mäeotsas. Täitsa ulme, mismoodi kunagi siin alustati, käsitsi kõik tööd, härgadega veeti materjal mägedest alla ja sadamatesse. Nüüd kõik väga kaasaegne ja automaatne, supermasinad ja -materjalid. Kogu lõikus käib teemanttrossidega, umbes niisugused:

Kui ma õigesti aru sain, siis praeguse kaevandamiskiiruse juures on marmorit järgi ~600 aastaks - no mitte ülearu pikk aeg... huvitav kas siis kõik teed, mis Rooma viivad, on kena marmorkatte all?.. Walter Danesi oli see mees, kes nelikümmend aastat marmorikaevanduse kohta teavet ja materjale kogus ja sellest sissepääsu juurde väikese muuseumi avas. Jah, suhteliselt väike, kuna ruum on seal piiratud, kuid see-eest on väljapanek sisukas ja annab väga põhjaliku ülevaate, mismoodi ajast-aega siin marmorit on kaevandatud. Üks näide ka - sellise/sarnase saega saagisid töölised marmorplokki Rooma ajast kuni ca aastani 1900; päeva jooksul suudeti saagida 7-8cm marmorit. Kui ploki kõrgus on 2 meetrit, siis kaks meest saagisid seda pooleks ca 25 päeva..

No oli veel kõiksugu veidrusi ja värke - uskumatuid jõupingutusi tehti, et ihaldatud materjali siit mägedest kätte saada. Saed, puurid, meislid, kirkad, masinad, köied, trossid, isegi mootorrattad spetsiaalselt ehitatud marmori transpordiks.. ja muidugi kaevurid ise, kelle töötingimused läbi aegade kuigi head ei olnud. Kuid alati oli siin tööd pakkuda ja alati liikus siin üsna kirju taustaga rahvast. Samuti oli kahjuks tööõnnetuste arv pigem suur kui väike. Kaasajal on asjad mõistagi muutunud - töötingimused on head, palk väidetavalt väga hea (giidilt selle kohta küsiti ka, kuid nagu arvata, siis täpsemalt ei kommenteeritud). Auavaldus härgadele ka - marmorisse raiutud paarisrakend..

Kolm tundi on kaevanduses ringi tuuseldatud, aeg tagasi merepinnakõrgusele laskuda ja mööda läänerannikut ülespoole tagasi kulgeda. Carrara on täitsa Toscana maakonna piiril, siit kilomeeter loodesse ja algab Liguuria maakond..

Ühel väikesel mägiteel peatun veel korraks kohaliku kohviku eest - no ikka cappuccino maitsmiseks. Midagi kohvijoogi kommentaariks ka? No ikka, väga hea maitses. Koht ise - Antica Locanda Luigina (asub Carrodano Inferiore'st paar kilomeetrit lääne suunas sõita) - on väga autentne, tundub ka ajalooga koht olevat, logol on reisisell hobuse/vankriga, millised võisid siinkandis liikuda veel kuus-seitsekümment või vähem aastat tagasi.

Ma ikka imestan, kui rõõmsameelselt turisti tervitatakse ja kui külalislahke on itaallane - ka siin sisse astudes päriti rõõmsalt, et kus kandist mehed? Ah et Eestist.. jaa, mul on ühe sõbra sõber eestlane.. ja niisugune kerge vestlus, täitsa korralikus inglise keeles. Traditsiooniliselt on leti peal tükk majakooki, võtan selle cappuccino kõrvale, ohh, küll maitseb hää! Riputan snäpshoti ka siia, lihtsalt kohaliku koogimeistri auks :-) Maguspala kerre keeratud, liigume Chiavari ja Rapallo suunas edasi.

Väiksemad teed, mägiteed - nagu liiguks ja nagu ei liiguks ka :-) tõus ja langus, üks kurv ajab teist taga.. kitsam koht, laiem koht, peatus.. Rapalloni on Carrarast kusagil sada kilomeetrit, ja meil õnnestub seda sõita kaugelt üle kahe tunni. Loojangul rannikuserva pidi liikudes ei pääse ummikutest ka, nii et pimedat saame veel paarkümmend minutit käik-sisse, käik-välja rütmi harjutada.. Niiviisi mõõdame kilomeetreid põhja suunas liikudes ja ja mõõdame neid täna kokki 312 ja öömajale jääme väikeses kodumajutuses Tortona kandis, ca 50km enne Milaanot - kuhu on homme plaanis väike jalutuskäik teha..

VIII - Porto Santo Stefano

Kaheksas reisipäev. Äratus kell 6.50 ja plaan on täna ringi vaadata Monte Argentario poolsaarel. Hommikusöök on kena, ikka korralik valik ja värskeltvalmistatud cappuccino (maitseb väga hea - kange ja aromaatne). Suhtlus hommikusöögis käib peamiselt žestides ja jah-ei tasandil :-) endiselt ei ole keelebarjäär probleem, peamine info saab vahetatud.

Ja liikvele! Pooslaar on lähedal, kilomeetrit kümme-viisteist. Plaan on maalapile päripäeva ring peale teha ja nii läheme läbi Orbetello viiva tee Porto Ercole suunas. Esimene fotopeatus ongi vahetult peale Porto Ercole't - hommikune vaikne vahemeri ja päikeseline ilm mõjuvad värskendavalt. Edasi on Il Carrubo'ni veeremine päris ladus, sealt me sõiduautoga siiski läbi ei pääse - maasturitele meeldiksid need teed rohkem. Ratastel tulevad ka vastu kohalikud - küsime teeolude kohta, kinnitavad, jah, siit edasi on päris karune tee.

Mis muud kui ots ringi ja tagasi! Teiselpool saart on Porto Santo Stefano, sinna ka kohale jõuame ja mõne tunni kohapealset elu kaeme. On pühapäev ja vahemereolemusele lisandub mõõt pühapäevaolemust - see tähendab, inimesed lasevad 24kraadisel soojal sügispäeval enda rahulikul sammul mööda mereäärseid teid kanda nind ei kiirusta mitte kuhugi.. Ega meil teistmoodi ole, ikka samas rütmis. Kaks tundi kolame ringi nagu ajaviitmise suurmeistrid. Kerre keerame vahepeal türklaste pitsalõigud ja muu aja täidab kohaliku elu vaatlemine ja arutelu teemadel, kas vesi on ikka piisavalt puhas/selge, ja huvitav mis kala see niisugune siin sadamaservas ringi ujub.

Piombino on järgmine mõtteline sihtkoht ja kulgeme mööda rannaäärseid väiksemaid teid. Järgmine peatus on Mirrolino rannas, laseme päiksel ja merekohinal kahte väsinud reisiselli tsipakene turgutada. Oktoobri algus on nagu meil juuli keskpaik, täitsa selline korralik suvine ilm - kohalik elanik oskab sellest samuti lugu pidada, praeb end liivaribal päikese käes või loobib lendavat taldrikut või mängib võrkpalli.

Piombino'st põikame samuti läbi, õhtupoolikul hulgume ringi linna lõunatipus, Viale del Popolo tänaval. Sealt on päris hästi näha Elba saart, linnulennult asub see kusagil kaheksa kilomeetri kaugusel. Elba teisest servast võiks selge ilmaga ilmselt Korsika rannikut näha - või vähemalt Elba kõrgeimast tipust (Monte Capanne, veidi üle kilomeetri kõrge). Elba olla kunagi iidsetel aegadel olnud maismaaühenduses Korsika ja Itaaliaga ja 1814a saadeti siia asumisele Napoleon, kes siit mõned kuud hiljem Prantsusmaale põgenes.

Hiljem läbi Livorno linna sõites satume järsku alale, kus mõlemal pool maanteed on uute autode parklad, nii kaugele kui silm ulatub. Uurime asja Guugli kaartidelt ja tõepoolest, siin asub Itaalia suurimaid sadamalinnu. Ei hakanud autosid ükshaaval üle lugema, aga kümneid tuhandeid neid siin paistis olevat küll, väga kena, Itaalia on uute autodega kenasti varustatud. .. Just täna on see päev, kui saan maitsta parimat kohvi seni - see on Da Giunone väikeses kohvikus, Montemagno külakeses - peatume seal hetkeks õhtupoolikul, et selga sirutada ja öömajavariante kaaluda. Cappuccino hind on endiselt mõistlik, veidi üle euro. .. Päeva läbisõit 308km.

VII - Firenze

Seitsmes reisipäev algab kl 6.30. Hommikusöögilaud on taaskord väga hea, laias valikus suupisteid, värske kohv, apelsinimahl, omlett, majakoogid ka. Mõned austerlased ja sakslased on samuti vara ärganud, saal on sel kellaajal muidu üsna tühi..

Kõhud täis, liikvele! Plaan Firenzesse jõuda täna, seal 3-4h jalutuskäik teha. Liigume jälle väiksemaid teid mööda - edasi jõuab niiviisi vaevaliselt, kuid vaateid on rohkem. Palju põletatakse künkaservadel taludes igasugu oksi - võibolla on need oliivipuud. Sellist magusat aroomi, nagu Hispaanias apelsiniokste põletamisel, siin tunda ei ole.

Firenzesse jõuame hilisel hommikutunnil kella kümne paiku. Pargime mõned kvartalid kesklinnast kaugemal jõeservas. Panustame, et parkimist korraldavad kohalikud wannabe'd, täpselt nii ongi - kohe autost väljudes on jalgrattaga tüüp kohal, kõhukotist turritavad välja parkimispiletid. Mitte kuigi ametlikku muljet ei jäta sinjoor, kuid valikut on vähe - on laupäev ja linnas on rahvast ja parkijaid palju. Küsime 5h hinda, kakskümmend eurot küsitakse. 4h on kümme eurot ja selle kauba jätamegi jõusse.

Läbi linna voolab Arno jõgi ja suurem osa asustusest jääb selle põhjakaldale. Päris selline ühtlane vool inimesi liigub jõekaldal - mitmesuguste teiste helidega segunedes tekib lõpuks üsna monotoonne (kuigi vali) helinivoo, mille taustal on kerge üldist tähelepanelikkust kaotada. Autosignaal lähimeetritelt ajab õnneks jälle ärkvele, kui mõtteisse süvenenuna kogemata varba sõiduteepoole sirutan (fooris alles punane).

Huvireisijale kohaselt topime enda nina igale poole, kus värav või uks avatud on. Nõnda satume õige pea ühte järjekordsesse sisehoovi, kus on välja pandud värske valik noorte Itaalia kunstnike töid. Väga korralikke maale on - vaatame ja laseme silmal puhata..

Firenze, kuulus kunstnike linn, siin on sündinud sellised nimed nagu Leonardo da Vinci, Machiavelli, Donatello. Kaasaja kunstnik on siin ja praegu samuti igal sammul esindatud - lõundite ja molbertidega tegelasi kohtab igal sammul.

Rahvahulgaga hakkab tasapisi ära harjuma. Meelde tuleb mõned aastad vana lugu, kui couchsurfing'ust üks hispaanlane meil külas käis. Siia tulles arvas ta, et inimesi üldse ei ole. Olles mõnda aega siinkandis elanud, läksime hilissügisel kuhugi linnalähedasse randa, kus tunnikese jooksul tuli vastu kaks-kolm inimest - "It's quite crowded here" arvas ta selle peale.. nii et kõik on suhteline, palju rahvast, vähe rahvast.. Väga palju keeli kõlab ümberringi, taban enda kõrval siiski paar hispaaniakeelset sõna. Klassiekskursioon on tulnud naabritele külla, ja nagu eelnevalt Sienas kogetud, siis käiks nagu omamoodi võistlus - kumb on rahvana vahemere pärl? Itaallane või hispaanlane? Niiviisi jätkub jalutuskäik kui järsku otsustavad hispaania õpilased laulma hakata - haaratakse viisijupp, mida kõik kenasti laulda suudavad ja laul läheb lahti :-) Täpselt seitsme-kaheksa laulja keskele satun ja helipilt ümberring on ilus ja võimas samaaegselt! Lauldakse puhtalt ja südamest ja kogemus on väga autentne ja meeldejääv. 2:0 hispaanlastele, Sienas mürgeldati kohalikest valjemini, siin Firenzes võetakse lausa ühel meelel laul üles.

Liigutakse mõistagi Duomo suunas, kuulsa Firenze katedraali poole. See on välimuselt väga erinev, Siena peakirikuga võrreldes. Peaväljakul keeb elu lausa hullumeelselt - ikkagi laupäev, lisaks turistile ja külalisele on aega veetma tulnud ka kohalikud. Tuvil on raske maanduda! Lihtsalt sellist kohta ei ole, kuhu ta maanduma mahuks.

Kauplemine käib täies hoos ja igal rindel. Kaarikud ja vedruvankrid veavad jõukaid aasia turiste. Toitlustusasutuste tülpinud naeratusega ettekandjad kutsuvad keha kinnitama. Hoomamata päritolu aasiast pärit wannabe'd pakuvad fototeenust: "You here, I picture, you 3 pay, print photo get" - noh, saite aru? Projekt "I am tea" veidi teises võtmes. Ju siis on võimalik ka niiviisi ära elada, pakkudes külastajatele kolme euro eest prinditud fotot katedraali ees. Kauplemine jätkub kõrvaltänavatel, pudipadipoed, meened, jäätisekioskid, käsitöö, maalid.. pikk nimekiri. Mis vähegi vaatamist väärt on või unikaalseks kohaks siin linnas, see ka kaubaks tehakse, olgu külmkapimagneti näol või pärismuuseumisse piletit lunastades.

Suur rõõm on ära proovida ka Itaalia pizza. Mõeldud-tehtud, sobivas söögikohas võtame istet ja asume pitsat valima. Päris kiiresti tuuakse, võibolla minutit kümme. Teenindus kahjuks selline keskpärane, "tere, mis-te-nüüd-soovitegi, olgu-ma-siis-toon, makske-nüüd-kiiresti-ära-ja-vabastage-koht" -stiilis. Mulje on, et turistidest ollakse väsinud; vaadates masse tänaval, täiesti arusaadav ka.. kuidas siis pizza maitses? No ei olnud viga! (Kuu aega hiljem kodus Järve keskuses pakutakse küll paremat :P). Cappuccino võtan ka, see on täitsa hea, siiski rohkem nagu latte - serveeritakse suuremas tassis, kui põhjas ja idarannikul. Arvel ei olnud ka viga, tuleb kahjuks kinni maksta ka neli euri per face kohatasu (või katmistasu või istumistasu või nimeta kuidas tahad). Itaallane ikka oskab :-) Reisijumal peaks nüüd mõnda aega jälle rahul olema.

Ikka tuleb maitsa ka kohalikku jäätist - ja on jälle väga hea! Maitsetut või viletsat jäätist seni kohanud ei ole. .. Niiviisi läheb aeg ja liigume rahulikus tempos ja kingataldade sahinal tagasi parkla poole, kus hommikul alustatud sai. Kõndida on mõned kilomeetrid, ilm on suviselt 23kraadi, valime veidi teised tänavad ja liigume aeg-ajalt teisele poole jõge, et võimalikult väikese ajaga võimalikult palju näha. Jälle on tänaval palju politseijõude liikvel, samuti sõjavägi kesklinnas raekoja platsil.

Firenzet on nüüd veidi nähtud, kuigi kahjuks õige vähe, kuid mis sa ikka teed, kui aega ülearu palju käes ei ole. Moodsamad linnaosad jäid nägemata, raudteejaama ei jõudnud, rahulikumat elu-olu oleks ehk samuti tahtnud näha. Jõuab, järgmisel korral.

Hilisel pealelõunal stardime linnast, suund läänerannikule. Päev möödub peamiselt sõites, aeg-ajalt peatused, et pilte teha. Eelistame ikka väiksemaid teid ja rohkem vaateid. Veidi enne loojangut võtan cappuccino (kange ja hea) väikesest baarist mägedevahel; kohalikud jahimehed istuvad siin ümber laua, mängivad kaarte ja mekivad veini.

Õhtuks jõuame Fonteblanda'sse (Grossetto'st veidi lõunapool). Mere ääres on niiske, laseme autoaknad alla ja sääsed lendavad sisse! Nagu juunikuus Eestis.. .. Autoga hakkan lõpuks ära harjuma, nüüd kui nädal aega on juba pedaale pressitud. Sõitmisest siiski täiesti väsinud. Päeva läbisõit 331km. Hotell (Cala di Forno) on väike ja kompaktne, inglise keelt räägitakse hädapärast, mis meil sellest - saaks juba puhkama :-)